Masendav VI: Üksinduses

Enne kui kirjutan viimase osa oma Masendav seeriast tahan üelda paar sõna. Esiteks seda et see lugu on küll välja mõeldis ning selle tegelased samuti, aga see ei ole kaugel tõest. Igastahes kuna on pühad olen õppinud ma usaldama sõpru ning peret. Pühad on aeg mil tuleb olla õnnelik millegi üle mis sul olemas on, mitte nutta selle üle mille oled kaotanud. Tuleb alati loota et järgmine aasta tuleb parem.Kui pingutad siis nii see kindlapeale juhtubki.

VI.

Ma seisan ta pimeduses ootamas teda. Mu sünnipäev oli olnud lausa imeline. Ülekõige kummitas mind see suudlus, need sõnad. Ma ootasin. Telefon helises. "Hallo, kas see on Kaspar?" Küsis tundmatu hääl. "Jah" Vastasin ma aimates halba. "Lisanna on surnud," sellel hetkel varises mu maailm kokku. Telefon kukkus ning kukkus, Sõnad kajasid mu peas ning ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid. Miks? Kuidas? Millal? Miks? Miks? Ma ärkasin ülesse pesin ennast nagu iga teinegi päev, aga miski ei tundunud enam õige, värvid olid tuhmid ning hall värv domineeris minu mõtetes ning südames. Ta oli uppunud järve. Järve, mida ta ületas, et minuga kokku saada. Kõik ütlevad et see pole minu süü, aga see on. Nad ei mõista mida ta tähendab mulle. Või tähendas. Ma olen segaduses, kuid sellest hoolimata ma pean olema tugev. Selleks ajaks, kui ma kalmistule jõudsin oli mu mõistus alla andnud ning mu põskedel voolasid pisarad. Kui kirst sisse toodi nägin ma ta surnukeha esimest korda. Mu mõistus suutis küll aru saada, aga mu süda mitte. Ma lahkusin kuna tundsin, et ei suuda rohkem. Ma naasesin õhtul. Leidsin värske haua koha. Ma istusin haual ning lihtsalt nutsin. Mida ma teen ilma temata. Mu südame haavad olid nii võrd sügavad et mu elu soov lihtsalt kadus. Ma leidsin ennast ühe kortermaja katuselt. Ma olin 1 sammu kaugusel äärest. Ma langesin. Ma kukkusin. Ma tundsin soojust mis mu endasse võtis.
Hommikul kui inimesed tööle läksid avastasid nad noore poisi surnukeha. Enesetapp kirjutati surmapõhjuseks. Mina kirjutaks Armastus! Surra et olla kellegiga koos on parem kui elada üksinduses!

Masendav V: Palju õnne sünnipäevaks, musi!

Ligunen dušši all mõtiskledes eilse üle. Järsku taipan, et vesi on jää külm. Hüppan dušši alt välja ja asun end kuivatama. Ka bussis ei suuda ma millegile muule keskenduda. Tund tundub mulle nagu uduna - ta on kohal aga ma ei näe sellest läbi ega suuda keskenduda. Vahetunnis istun seina ääres kui järsku kuulen kõrval tuttavat häält. "Tsau!" teatab Lisanna uniselt. "Hommik," vastan ma üllatust alla surudes. "Mis sind siia toob?" küsin ma siiski hämmeldunult. "Ma tahtsin sind else eest veelkord tänada. Sa ei tea kui tänulik ma olen et sa mulle toeks olid." "Ma usun, et mul on aimu kui tänulik sa oled! Ning ma olen toeks ikka veel."
Me kohtusime ka järgmisel kui ka üle järgmisel vahetunnil ning kõigil järgmistel vahetundidel. Me olime koos nii tihti kui saime. Me niisama rääkisime ja jagasime oma armausi mõtteid. Mul polnud ühtegi saladust tema ees! Mitte ainsamatki. Temalt ma sellist siirust ei oodanud, aga ma ei kahelnud tema jutus kordagi. Oli kevad ning ma otsustasin kutsuda ta kohvikusse kooki sööma. Kõndisime siis uksest sisse ja istusime maha. Ma tellisin kaks koogi lõiku ja kaks kohvi. Kohvi jõime me kõigepealt ära. Selles võisime süüdistada ilma kuna polnud veel soojaks läinud. Väljas lõikas külm tuul nii nagu terav nuga võid. Koogi juurde asudes jälgis ta mu liigutusi. Ma ei teinud sellest välja kuid olin ärevil. Kook lõpetatud päris ta mult " Mis puhul siis kook ja puha?" Ma vaatasin ta silmadesse ja ütlesin "Täna on mul sünnipärv!" " Sa pole mulle maininud millal sul sünnipäev on" vastas ta ning ma võisin ta näost välja lugeda seda, et ta oli vägagi üllatunud. Ta kummardus ettepoole ja suudles mind! Nüüd olen mina see kes üllatus! Kui ta selle katkestas ei suutnud ma oma suud lahti teha. "Palju õnne sünnipäevaks, musi," lausus ta ning tegi mulle kelmikalt silma! Ma ei suutnud siiani uskuda, mis oli juhtunud. igaks juhuks suudlesin ma teda ise seekord. See oli tõsi! Me jalutasime käsikäes läbi pargi nagu sellel ammusel sügispäeval kui ta minu õlal nuttis. Kui ammune aeg see tundus. "Ma armastan sind" olin mina esimene seda ütlema. Ta seisis mu ette suudles mind ja sõnas " Mina sind ka" See öö oli esimene mil ma teda unes nägin.
Ta ilmus mu ette valges öösärgis ning vaatas mulle lihtsalt silma.

Green sorrow!

Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelis levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Äkki käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud.

My heart is captivated

The stars have fallen into my lap
I open my eyes for the very first time
I haven't seen anything like that
Now I realize - I've lived in a lie
I can not turn my eyes from you
Sadness of this world has blinded me
You can not fix a heart with tape and glue
another heart can be the key
Into my heart and my mind
You've set me free
Helped me when there was no heart to find
Something beautiful will come from this
You'll see
Now I ask only one thing - A kiss

You healed my heart
You took my sorrow
And planted seeds of love into my chest
I stand right before you and show you my card
I love you like there's no tomorrow
You've broken my armor, My bulletproof vest
I whisper : " My heart is captivated"
I kiss you a thousand times
You will lead our lives

Once I felt hated
But no more
You've reached the core
The inner sanctum of my love
"Stand up and follow me, Come"
You whispered into my ear
You lead me to my salvation
I locked you into my heart for captivation

All I want is to keep you safe
Away from darkness of this world
I need you to forget a word
A word what's behind the darkness - Pain
My arms around you and my eyes watching
I'm hoping that I'm not too late
That this heart can yet me saved
Seeing your tears was more than touching
I can see the pain troubling you
You were hurt and hurt
I was amazed that there were any feelings left in you
And were to fell in love with me
I pick you up from the dirt
I still can not understand what do you see
Inside of me?

My head is time bomb....6....5...4...3...2..

My head is a time bomb
Waiting to go off
You can not run you can not hide
You must embrace the death
And come to me
Darkness runs in my veins
I'm evil not only inside
I look hideous
When I open my blood red eyes
I see destruction around me
Everybody is dead
I am alone in this world
Single tear drops from my eye
Tear of joy
At last I'm alone with my pain
Now I walk this Earth alone
It's different when you were here
But I cant bring you back
You died before the bomb was made
You died between my hands
That ripped my heart into pieces
Truth is this that I have no more heart to give
No more tears to cry
I wasn't always like this
I laughed, cried, played when you where still in my heart
When i had a heart.
Now I've cursed myself to walk this Earth forever
Alone.......

Lost in Hell

My soul has gone to the other side, my words are glistening in the air and floating over your head.
The sun is falling and so am I. Falling and falling, not being able to think or cry. Heat is burning just like hell. Suddenly my falling comes to an end. There's an impact with the ground and I feel pain but there are no tears. Every bone in my body is broken and so is my heart. I am tormented by pain. I want to die I don't want to exist. Nothing helps. Screaming has vanished into thin air. Some time, later after,( Month, year, day, minute, second, I can't recognize time any more,) pain has stopped and it was replaced with curiosity. I try to stand up. And it is working, I look around and I find myself in the middle of the ocean of flames and lava. It have burned my face and I have realized that I was standing on a small island which had no way out. I fainted. When I woke up I was so thirsty that I didn't have a clue what to do. I had no memories I knew that this was supposed to be hell. I had been waiting for a long time. My throat was aching and my eyes could barely see through all the brimstone and steam. I gathered all my courage and strength and jumped into the lava hoping it would kill me. But it didn't. It hurt like nothing had ever hurt before. I passed out. When I awoke I saw my own reflection in a black marble. I stood up and found myself in a city made of red rubies. I wasn't impressed or anything. I would have given anything to see sunlight again. I stepped into the shadows. I wondered around and I wondered were all inhabitants were! I stepped into a large dome-shaped building. It was a lot like a coliseum back at home only this one was covered with rubies and the floor was shining black. It was then when I first heard the steps. As I was bare foot and naked as I understood now. I couldn't help to look. And I saw myself only the skin looked black just like the floor and the body was covered with dark red symbols. He didn't open his mouth words just came from nothingness : " You don't belong here" At the same moment he struck a ruby red dagger into my heart and I felt like falling again. I smiled when I hit the ground. That was the last thing I remembered!

Heaven is not better than everything else

Well here I was where ever this Here was! I smelled moist and fresh air. There was a drizzle. I still had no memories but I knew what Earth looked like, in fact for a second I thought that it's finally it! I opened my eyes and found that I wasn't lying on the ground but floating on a silver-white cloud. That's the place where I passed out the third time! When I was awoken, yes, I was awoken because there was something else there! After hell or what ever it was I couldn't feel any more pain so I stood up sitting. That was the moment I saw her! She had blood-red hair and her eyes seemed to change color every time she blinked her eyelashes. Well the long story shortly said: she was perfect! She took my hand and kissed it! It felt wonderful and that was nothing I had ever felt before. Orgasm was nothing compared to this! It seemed ages before she let go of my hand! I was too high to notice it and realized it when she opened her cherry-red lips and asked me to a walk. I was enchanted and I couldn't refuse. "Why shouldn't I ?" , I thought. We walked in a magnificent garden where flowers bloomed and blossomed, but all I saw on my way was her hair and that sweet smile. World around me was all foggy and out of focus. I couldn't tell how long we had walked but it seemed like forever. One moment we reached a small house or a hut where we spent the night. That was a magical time which seemed like forever as everything else had seemed before. We made love like I had never done before. You can imagine if one kiss was better than thousand orgasms then what the orgasm felt! I can't describe that feeling. it felt close to essence of love. I fell asleep and had the weirdest dream. Well I wasn't an expert on dreams because this one was the only one I could remember. I was back in the black floored Colosseum. In the center of the circle was HE. Dark me! He was hovering near the ground and looked very concentrated. His eyes were closed and the blood red markings had faded into his demonic skin. Suddenly I heard a voice which echoed in the sky, "What have you done!" , it shouted. "Why have you removed him from the path I had predicted for him? ANSWER ,SISTER!" I could sense the rage coming out of him. For a second the sky was silent. And then l heard something astonishing. "Silence, my brother. Soon I'll drink his blood and receive his powers. And there's nothing you can do about it" It was her voice! She who was so sweet and beautiful. I just couldn't withstand my own death sentence. I crept closer to the circle to get a closer look at the creature or what ever it was. He was flawless copy of me. He opened his eyes so quickly that I couldn't react. Voice echoed back from the walls "Don't be afraid I mean you no harm! As you can see we are similar outside. You are in the land of Chromos. This is one of many you must visit. As you heard my sister wants you for her own personal desires. I have seen your fate, it can't be changed back to normal yet." I was speechless. When I got my voice back I mumbled : " Who are you? What fate? Who am I? How did I get here? Wasn't I in bed with your sister?"
He laughed " So many questions! Well I am Kanos. And fate is actually just the future without interferences. You are the One Who Brings The Balance, Bringer of the Hope. You have thousands of names but most common of them is Shilc. You are not here actually. Your mind can exist in many places at once and travel distances with a second. Its capable to travel through space, time and realms. You are here because this is the only world or realm you know or remember. And yes you slept with my sister or so to speak. We Demons are all related to Lucifer The First One, The Cursed One. He was evil, but we are different. I for example am good, I give knowledge and power to those who seek it and are worthy to carry the responsibility which comes with it! But there are many who feed themselves on destruction and horror. Demon you slept with is called Krillen and rules the realm called Heaven. No that isn't The Heaven you think. It's just a name. Your time is running up! Don't ask how I know. Take this! This will protect you from the worst." Saying that he ripped one blood red tattoo or marking out from his body. When last of it was removed it turned into golden string. He placed it on my shoulder. It felt cold and relaxing. It melted on my skin. Forming same kind of tattoo as he had. Only black one. I sensed something new in my body. Something unexplored. He took his finger and placed on my forehead. As he did that I felt weak. I woke up. And saw something creeping onto me. It was a red headed female creature. Her body was covered with feathers and eyes were big and black. She had fanged mouth. And she was about to bite my neck! I pushed her back. And for one second I saw a mirage of a beautiful woman which could not fool me no more. Then I ran.

Fake

I'm a fake
Im left out from the cake
Cant you see my pain
I'm living in vain
riding on a flames of hell
Im running out of this realm
Vile creature who I've become
Can I change my fate
Can I change this?

Greed for more has pushed me over the edge
I seem unstoppable
All who I've ever cared for loved for
Have pushed me away
I hate my self
Me And I are at war
I step through hall
I stand in front of a door
Grabbing the handle is easy
Even opening the door
My world shakes I'm held in captive
By my self in my own head
I try to let my self free
I spread my wings and fly
What I left out there
was no longer part of me
It felt strange and angry
It screamed "You cannot leave me behind"
"You need me"
That second I flew through door´
I am one again
I've made peace with myself
I now ask you to forgive me

To Silvia And K2xu

Masendav IV : Äitähh et toeks oled!

Istusin tema kõrval iga vätluse ning nautisin tema lähedust. Istusin ning kuulasin tema hingamist. kuigi ma polnud temaga rääkinud kui välja arvata paar tervitust. Ma olin teada saanud ta nime- Lisanna. 6 nädalat on möödunud sellest saadik kui ma teda esmakordselt nägin. Nüüd ma tunnen kergendust iga kord kui kolmapäev saabub! Hommikul ei erinenud see kolmapäev eelmistest ning ma astusin reipalt väitlus klassi sisse ning võtsin oma regulaarse koha sisse. Panin imeks et teda polnud seal! Kuulasin väitlust ning olin omais mõtteis kui äkki uks lahti läks ning ta sisse tormas. Lärmi küll ta ei tekitanud, aga ärevaks muutis olukorra see, et ta nuttis. Küsimise peale ta vastas "Ma ei taha sellest rääkida!" Istus minu kõrval kui ühel hetkel ta puhkes jälle nutma. Sellel korral oli mul julgust ning ma võtsin tast kinni ja surusin vastu mu õlga. "Kõik saab korda, ma luban!"
"EI EI SAAA" karjus ta. Ta oli endast väljas. "Palun kui te ei suuda vaikselt olla lahkuge." Teatas kohtunik. Ta võttis oma assjad ja läks! Ma läksin talle järele. Istusime ühele kooli pingile maha ja ta lihtsalt nuttis 15 minutit mu õlal, kumbki ei lausunud sõnagi. Tema oli see kes vaikuse murdis "See värdjas jättis mu maha," nuuksus ta. Ta vaatas mulle otsa ja pühkis pisarad ära.
Mul oli täielik võimalus teda suudelda, aga ma ei teinud seda. Ma teadsin, et kui ma oleks seda präegu teinud ta poleks keeldunud. Just selle pärast ma seda ei teinudki. Ma ei ole härrasmees, aga ma lihtsalt ei suuda niimoodi tüdrukut ära kasutada. Keegi teine oleks teda suudelnud, aga mina seda ei suutnud. Kuigi ma soovin teda suudelda, ei tundu see õige.
Ma tõstsin oma pea ja vaatasin aknast välja. "Äitähh et toeks oled," ütles ta lõpuks. Me rääkisime tol õhtul veel palju. Kuigi mul ei õnnestunud teda naerma ajada, sain ma temalt kätte naeratuse, mis on hea! Me kõndisime läbi pargi, tänavatel ning kui õhtu tunnid lööma hakkasid siis saatsin ta ka kenasti koju.
See oli võrratu õhtu. Ma lihtsalt olin temasse armunud aga ma ei soovi teda ära kasutada ega tema lootusi petta. Ma loodan sellele, et ta armub minusse ise! Selle lootusega mängides ma ka uinusin kodus voodis.

Masendav III : Väitlus on lollidele

"Vene keel - kuidas saab mõni keel nii tuim olla?" mõtisklesin ma, kuid mõtteks see ka jäi kuna kell helises ning oli aeg jalga lasta enne kui ... " Kaspar, kas sa jääksid korra klassi" kõlas mu klassi sussi hääl ning ma peatusin. Jah ma teatsin et see nii juhtub. "Äkki selgitaksid miks sa täna hilinesid?" lausus ta jälle. "Bussist jäin maha!" laususin ma ebamääraselt. Ebamääraselt või mitte see oli parim vabandus mis mul oli ning ma ei viitsinud sussile valetada. "Olgu, "lausus ta"Aga olgu see viimane kord." Mida iganes mul pohhui nagu sa kunagi teeks midagi selle vastu, "Jah" laususin oma mõistusele vastu. "Sest kui sa seda ei tee siis pean ma sulle käskirja kirjutama ning sa tead et see on viimane niit mis sind siin hoiab." Okei jh see on tõsi. Ma olin eelnevalt 2 käskirja saanud, aga see ei muuda fakti et ma olen põhjuseta puudunut rohkem kui 5 käskirja jagu. "Ma panin su väitlus klubisse kirja kuna mul on tunne et see võib sind parandada." Mida fucki!!! Väitlus on lollidele!! " Ma ei taha sinna minna mul on muudki teha" laususin ma aga õpetaja katkestas mind. "Sealt puudumine on võrdne põhjustea puudumisega sinu jaoks." Lausus suss lõpuks ning ma noogutasin ning lahkusin klassist. Kehalised! Oh jh. Loivan alla garderoobi juurde ning avastan, et mul jäid ka vahetus riided koju. Tore! Lihtsalt tore! Märkan kehalise õpetajat " Ou Mati" Õpetaja pöördub minu poole " Mul jäid asjad koju!" Ma üritasin olla nii vabandav kui võimalik. "Kuna sul on niikui nii 5km loostud siis võid koju minna. See on ikak su viimane tund, eks?" "Jaaaaa" venitasin ma ning sättisin ennast minekule.
Hakkasin juba koolist väljuma kui märkasin väitluse reklaami. "TULGE VÄITLEMA iga kolmapäev 14.00! " Vaatasin kella ning avastasin, et mul on toredalt kaks tundi aega. Noh pole midagi võib ju õppida üle pikka aja! Kui üle pikka aja uuesti kella vaatasin oli see just tiksunud 13.59 . Võtsin kotti ning asusin liikvele. Ruum 405! Matemaatika klass. Uksest sisse astudes panin tähele et ruumis oli oma 10 inimest aga ainus keda ma nägin oli tema. Tema kohevad punased juuksed. Siis tuli mu mõistus koju ning arglikult istusin ma tema kõrvale, just kui puhtjuhuslikult. Äkki polegi väitlus nii halb kui ma arvasin?

Masendav II :Sweet smile on your cold dead lips!

Tunni kell helises ning klass valgus uksest välja. Tõstsin pea, et avastada 30 cm kauguselt oma lolli inglise keele õpsi nägu. "Miks te hilinesite ,Saluri," küsis ta oma lollil ninahäälega. "Bussist jäin maha" üritasin vastata talle võimalikult vihaselt. Peale selle ütles ta midagi mis kostus "Oh issand bla bla bla " Vabandasin ja kõndisin minema. Täna on kolmapäev! See tähendab et väga sitt päev! Kõndisin koridori lõppu, kus pidi hakkama matemaatika. Istusin klassi ning panin pea lauale. Jälgisin teisi. "Raisk" mõtlesin kui olin taibanud et nad kordavad. Avasin pabinas päeviku ning leitsingi et tänase matemaatika tunni peale oli kirjutatud suure punase pastakaga "Kontrolltöö - Funksooni grafikud, hüpperbolid ja paraboolid". Kummardasin masendusest kotini ning haarasin kiiresti matemaatika õpiku et teada saada mis on hüpperboolid ja paraboolid. Olin kindel et olin neid üheksandas õppinud. Ei jõudnudki kaugemale kui see kuna õps jagas juba töid kätte ning pidime alustama. Pärast tundi tundsin nagu mu aju oleks käsn mida on veest tühjaks väänatud. Fucking sitt oli olla. Tõusin ning jalutasin teisele korrusele ,kus meil pidi hakkama vene keele tund meie klassi sussiga. Kõndisin niisama mööda koridori. Äkki silmasin üht tüdrukut. Ta erines hallist massist tal olid tume punased juuksed. Me pilgud kohtusid ja ta naeratas mulle. Ma naeratasin vastu. Samal hetkel kõndis mu tagant üks tõmmu kaheteistkümnendik ning kallistas teda. Mu enesetunne oli veel sittem, kui ma silanurgast nägin kuidas nad suudlesid. Ma ei suuda lihtsalt kirjeldada mida ma sel hetkel tundsin. Ma olin armunud esimesest silmapilgust sellese armsasse naeratusse. See oli sööbinud mu mällu. Ning see kipitas. See valutas. Ma vajusin klassiukse kõrvale maha ning nägin välja veel masendunum kui ennem!
Jätkub..-

Masendav I :Kui oleksin nähtamatu!

Ma kõnnin tänaval. Keegi ei näe ega kuule mind. Näen lähenemas tuhmide blondide juustega tüdrukut, kes enda ette vaadates mulle tasakaalutuna näib. Üks samm veel ning tüdruk astub must läbi. Kuid seda ei juhtu ning me põrkame kokku. Tüdruk sõimab mind natuke aega ning astub edasi. Jooksen trolli pole, peatuses seisab, hetkeks tundub et ma jõuan kuid siis sulgeb trollijuht mu nina all uksed ja sõdab minema sellisel kiirusel, et pritsib mu märjaks. Istun siis pargi pingil üritades oma jopet kuivatada ise samalajal vandudes. Kui lõpuks järgmine troll tuleb on riided enamvähem kuivad aga juuksed tilguvad ikka. Istun nukralt istmele, tõmman klappid taskust välja ning üritan valida mingit normaalset lugu ise samalajal varukaga kõrvu kuivatades. Kuulates loen peatuste nimesid- keemia, liivaku. Lõpuks minu peatus. Astun maha ning kõnin pargi poole. Vaatan kella - pool 9 "krt," vannun ma. Ning loivan peaukse poole. Panen riided ära ning rooman neljandale korrusele kus mu värdjast inglisekeele õpetaja klass asub. Lähen vaikselt klassi panen pea lauale ning jään magama. . .
Jätkub!