Masendav VI: Üksinduses

Enne kui kirjutan viimase osa oma Masendav seeriast tahan üelda paar sõna. Esiteks seda et see lugu on küll välja mõeldis ning selle tegelased samuti, aga see ei ole kaugel tõest. Igastahes kuna on pühad olen õppinud ma usaldama sõpru ning peret. Pühad on aeg mil tuleb olla õnnelik millegi üle mis sul olemas on, mitte nutta selle üle mille oled kaotanud. Tuleb alati loota et järgmine aasta tuleb parem.Kui pingutad siis nii see kindlapeale juhtubki.

VI.

Ma seisan ta pimeduses ootamas teda. Mu sünnipäev oli olnud lausa imeline. Ülekõige kummitas mind see suudlus, need sõnad. Ma ootasin. Telefon helises. "Hallo, kas see on Kaspar?" Küsis tundmatu hääl. "Jah" Vastasin ma aimates halba. "Lisanna on surnud," sellel hetkel varises mu maailm kokku. Telefon kukkus ning kukkus, Sõnad kajasid mu peas ning ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid. Miks? Kuidas? Millal? Miks? Miks? Ma ärkasin ülesse pesin ennast nagu iga teinegi päev, aga miski ei tundunud enam õige, värvid olid tuhmid ning hall värv domineeris minu mõtetes ning südames. Ta oli uppunud järve. Järve, mida ta ületas, et minuga kokku saada. Kõik ütlevad et see pole minu süü, aga see on. Nad ei mõista mida ta tähendab mulle. Või tähendas. Ma olen segaduses, kuid sellest hoolimata ma pean olema tugev. Selleks ajaks, kui ma kalmistule jõudsin oli mu mõistus alla andnud ning mu põskedel voolasid pisarad. Kui kirst sisse toodi nägin ma ta surnukeha esimest korda. Mu mõistus suutis küll aru saada, aga mu süda mitte. Ma lahkusin kuna tundsin, et ei suuda rohkem. Ma naasesin õhtul. Leidsin värske haua koha. Ma istusin haual ning lihtsalt nutsin. Mida ma teen ilma temata. Mu südame haavad olid nii võrd sügavad et mu elu soov lihtsalt kadus. Ma leidsin ennast ühe kortermaja katuselt. Ma olin 1 sammu kaugusel äärest. Ma langesin. Ma kukkusin. Ma tundsin soojust mis mu endasse võtis.
Hommikul kui inimesed tööle läksid avastasid nad noore poisi surnukeha. Enesetapp kirjutati surmapõhjuseks. Mina kirjutaks Armastus! Surra et olla kellegiga koos on parem kui elada üksinduses!

Masendav V: Palju õnne sünnipäevaks, musi!

Ligunen dušši all mõtiskledes eilse üle. Järsku taipan, et vesi on jää külm. Hüppan dušši alt välja ja asun end kuivatama. Ka bussis ei suuda ma millegile muule keskenduda. Tund tundub mulle nagu uduna - ta on kohal aga ma ei näe sellest läbi ega suuda keskenduda. Vahetunnis istun seina ääres kui järsku kuulen kõrval tuttavat häält. "Tsau!" teatab Lisanna uniselt. "Hommik," vastan ma üllatust alla surudes. "Mis sind siia toob?" küsin ma siiski hämmeldunult. "Ma tahtsin sind else eest veelkord tänada. Sa ei tea kui tänulik ma olen et sa mulle toeks olid." "Ma usun, et mul on aimu kui tänulik sa oled! Ning ma olen toeks ikka veel."
Me kohtusime ka järgmisel kui ka üle järgmisel vahetunnil ning kõigil järgmistel vahetundidel. Me olime koos nii tihti kui saime. Me niisama rääkisime ja jagasime oma armausi mõtteid. Mul polnud ühtegi saladust tema ees! Mitte ainsamatki. Temalt ma sellist siirust ei oodanud, aga ma ei kahelnud tema jutus kordagi. Oli kevad ning ma otsustasin kutsuda ta kohvikusse kooki sööma. Kõndisime siis uksest sisse ja istusime maha. Ma tellisin kaks koogi lõiku ja kaks kohvi. Kohvi jõime me kõigepealt ära. Selles võisime süüdistada ilma kuna polnud veel soojaks läinud. Väljas lõikas külm tuul nii nagu terav nuga võid. Koogi juurde asudes jälgis ta mu liigutusi. Ma ei teinud sellest välja kuid olin ärevil. Kook lõpetatud päris ta mult " Mis puhul siis kook ja puha?" Ma vaatasin ta silmadesse ja ütlesin "Täna on mul sünnipärv!" " Sa pole mulle maininud millal sul sünnipäev on" vastas ta ning ma võisin ta näost välja lugeda seda, et ta oli vägagi üllatunud. Ta kummardus ettepoole ja suudles mind! Nüüd olen mina see kes üllatus! Kui ta selle katkestas ei suutnud ma oma suud lahti teha. "Palju õnne sünnipäevaks, musi," lausus ta ning tegi mulle kelmikalt silma! Ma ei suutnud siiani uskuda, mis oli juhtunud. igaks juhuks suudlesin ma teda ise seekord. See oli tõsi! Me jalutasime käsikäes läbi pargi nagu sellel ammusel sügispäeval kui ta minu õlal nuttis. Kui ammune aeg see tundus. "Ma armastan sind" olin mina esimene seda ütlema. Ta seisis mu ette suudles mind ja sõnas " Mina sind ka" See öö oli esimene mil ma teda unes nägin.
Ta ilmus mu ette valges öösärgis ning vaatas mulle lihtsalt silma.

Green sorrow!

Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelis levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Äkki käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud.

My heart is captivated

The stars have fallen into my lap
I open my eyes for the very first time
I haven't seen anything like that
Now I realize - I've lived in a lie
I can not turn my eyes from you
Sadness of this world has blinded me
You can not fix a heart with tape and glue
another heart can be the key
Into my heart and my mind
You've set me free
Helped me when there was no heart to find
Something beautiful will come from this
You'll see
Now I ask only one thing - A kiss

You healed my heart
You took my sorrow
And planted seeds of love into my chest
I stand right before you and show you my card
I love you like there's no tomorrow
You've broken my armor, My bulletproof vest
I whisper : " My heart is captivated"
I kiss you a thousand times
You will lead our lives

Once I felt hated
But no more
You've reached the core
The inner sanctum of my love
"Stand up and follow me, Come"
You whispered into my ear
You lead me to my salvation
I locked you into my heart for captivation

All I want is to keep you safe
Away from darkness of this world
I need you to forget a word
A word what's behind the darkness - Pain
My arms around you and my eyes watching
I'm hoping that I'm not too late
That this heart can yet me saved
Seeing your tears was more than touching
I can see the pain troubling you
You were hurt and hurt
I was amazed that there were any feelings left in you
And were to fell in love with me
I pick you up from the dirt
I still can not understand what do you see
Inside of me?