Astun mööda rada, mis ei vii mind kuhugi aga samas viib see mind kõikjale. Vahtra lehed kleepuvad mu jala külge ning ma lohistan jalgu, et nad ära kukuksid. Nad meenutavad mind - kuidas ma üritasin hoida oma reaalsusest kinni enne kui see mind lahti raputas. Ning siis ma kukkusin, kukkusin välja sellest maailmast sellest olemusest, sellest kehast. Minust jäi järgi vaid hing ning seegi on hapram kui leht mu talla all. Sellestki vaatamata leidsin ma endas jõudu, et avastada ning uurida oma saatust. Tee, kus ma kõnnin jätkab looklemist ning ma ma jätkan kõndimist. Millal see lõppeb? Millal tuleb uus tee? Miks just see tee? Need on küsimused, mis mind painavad. Tilk langeb maapinnale. See on pisar, veripunane ning soe. Mu hing veritseb, lahiseb nutta. Ma olen nõrk ma ei suuda vastu pidada. Ma seisatan, heidan pikali ning sulen silmad. Ma ei jaksa enam edasi minna, ma ei suuda olla ka paigal ega ka minna tagasi. Jääb vaid üks võimalus. Lakata olemast. Kuid ma ei viitci ka seda. Aeg peatub ma ei tee midagi. Ma olen väsinud." Miks?" on viimane mõte mu peas ning siis valitses mu hinges tühjus.
Istun sinu kõrval ning vaatan sind õrnalt kuid mind ei vaata sa Olla tunnete mõrvar ning astuda tõrva ei suuda enam ma Kurbust sa ei talu ning ei kannata ka valu mida tegtud sulle on Lubada põlvil võin et tähe taevast alla tõin. kas tõesti läinud on rong Miks lubaksid sa ennast mulle Kui heidaksin ennast tulle. Lahkuks siis ma siit Leidub maailamas veel lolle kes usuvad kolle, murtud armastus on viimane niit Ei leia eales midagi paremat kui sa usun igavesti ma ning seda uskuma ka jään Südame lööke tunnen taas kui avatuks sai minu purgi kaas ning lõputult ootanan ma sääl
Posted by
Ricoom
esmaspäev, 26. aprill 2010
comments (1)
Karu müttas mööda metsa nähtavalt purjus ja jäme sigar ees. Jänes sattuse seda nägema ja silkas rääkima kõigile. Karu ei pannud seda tähelegi vaid keeras endale joindi. Istus kivile ja kustutas sigari puuvarre külge ning läitis joindi põlema. Istus mahvis rohelist ning nautis linnu sirinat panemata tähele muetsa rahva kogunemist. Kõige esimesena jõudis kohale mägra emand, kes kohe ossa meietama :" Noh nüüd on küll karu täitsa hukkas. Täitsa hulluks läinud teine!" Põder jõudis kohale ja jätkas kohe samast virnast: " Ja, jah! Tänapäeval pole keegi enam normaalne. Täitsa põhja käinud teine, ma kohe ei salli sellised, kes ei hooli oma elust!" Linnud siristavad valjemini ja vaikselt valgub ka rahvast juurde lagendikule. Rebane saabub vaiksel sammul ja uurib kavalalt : " Kust ta selle kraami sai huvitav?" "Kes seda teab? Ilegaalne värk v mis?" vastab hunt lõõtsutades. Part patterdab kohale, kallutab pead ühes suunas, teises suunas ning lausub lõpuks mõtlikult: " Prääks!" Karu ikka istub vaatan taevas pilvi ning naeratab totralt, silmad peas suured kui tõllarattad. Sumin muutub suuremaks kõik muidku sõimlevad ja vinguvad. Lõpuks hakkab kkaru ka tajuma ning tõuseb põsti. Maad võtab haudvaikus. Karu vaatab kõiki neid, kes on vaatama tulnud ja ütleb lõpuks pool vihaselt :" Käige kõik karuperse!" Istub siis taas kivile ja jääb vaatama pilvi endal jummala õnnis naeratus näol. Saabub politsei. Kaks meest viivad karu autosse ja panevad trellide taha. Nais politseinik kirjutab protokolli nime Johannes Karu ja vangutab pead Siis ütleb kõrval seisnud mees politseinikule :" Kolmas selline juba see nädal!"
Ta seisis täiesti üksi rõdul ning tõmbas sinist LM'i. Ta hingamine oli täiesti korrapärane ja meenutas kassi nurrumist. Ta raputas tuhka ning jälgis tõusvat hommikupäikest. Tõmmates viimase mahvi lennutas ta koni näppude vahelt lendu ja astus tuppa, kus oli palju riiete hunnikuid millest ta ka ka hooletult mööda astus ja suundus dušši alla. Ta laskis oma juuksed valla ja pani kraani käima laskes suurtel, märgadel veepiiskadel langeda oma näole. Täna nagu tavaliselt ümises ta vaikset meloodiat samal ajal juukseid pestes. Ta kuivatas end ära ja tõmbas hommikumantli selga. Jalutas rõdule ja süütas uue suitsu Samal ajal juukseid kammides. Istus punutud korv-istele jälgis inimesi all tänaval sibavat. See on üks eeliseid kesklinnas elamisel - kunagi ei puudu igapäevased vaatamis objektid. Mõtte käigust ehmatas ta ülesse see kui kuum tuha tükk talle käepeale kukkus. "Kurat!" Vannub ta ning tormab vanni tuppa kätt külma vee alla panema. Käsi punetab natuke sellest kohast kuid mitte hullusti. Ta vaatab peeglisse kust vaatab vastu 19 aastane tüdruk siniste silmade ja kastani pruunide juustega mis on märjad ja tilguvad mõnest kohast. Ta näeb veel tumedaid laike silmade all mis on märg vähesest magamisest ja eilsest peost. Ta näitab peegli-endale keelt na lausub: "Sa oled mõtetu tegelane!"
Posted by
Ricoom
neljapäev, 18. veebruar 2010
comments (0)
Inimene oli, on ja jääb Muutub vaid käitumine Milline ta välja näeb Kombed nagu naitumine Kõik oli romantilisem Kindlad tegelased Üdini hea kangelane Kurjam oli tunduvalt pahelisem Maastikud- mäed ja kased Seiklusetesse sattumine oli sagedane Milline see inimene siis oli Ilus, hea, tundeline? Oh ei, ega ma ei soni! Ta oli põhimütetes kinni Käis ühe koha peal ringi Leidis lohutust kirjutada fantaasiat Kirjeldades meie mandrit Euraasiat Teist moodi kui oli Vähem õelust, koruptsooni, koli Vaimne eliit tahtis olla parem Oleks võinud toimuda areng Kuid hakati taipama siis Et vale on kirjeldamise viis Ning mindi üle realismile Aga romantikuks nimetatakse siiani Inimesi kes rõhuvad romantismile Vappar noormees laulab serenaadi Või uhkel lauto keelil Esitab trubaduur ballaadi Preilil peenel seljas õõtsub seelik Mis ebamugavalt naha kihelema ajab „Kuid nii ju teevad sajad” Lohutab too end Kui kaitsmas ta au on ta vend Duelle jagus nii mitmetelegi Ei, polnud inimesed hullud ega segi Väärtustati vaprust, aud ja uhkust Sellest polnud mingit puhkust Siiski oli omal kohal aadelkond Ülem kõigest, kuni tuli nende tund Sõnad: „Revolutsioon” Igat neist siis kaelast poos Oh neid vallatuid romantikuid Rapiir sirgelt käes seisab Dumas Teaduste ja kunstidega on reas Kes siis muu kui Russeau Muinasjutuliselt astub üle soo Kõigi laste lemmik Andersen Ja jätkub järjekord Silmapiiri täidab rahvamurd Kas romantikuteta oleks maailma Kui sellist? Poleks vist isegi silma Silmaringis Ja poleks millegiga täita õpikut kallist Lapsed istuksid ikka tallis Poleks ilusaid mõteid Ei süttiks uusi kirjandus lõkkeid Ning mina ei kirjutaks seda siin Oh oleks see vaid piin Ei saa ma ilma hakkama Kui peaksin lakkama Olemast romantilise hinge kehastus Tähtis on isetus Usk puhtasse hinge Ülejäänud puhastustulle minge Sest tähtsad on vaid need tähed paberil Need häälikud suul Mis kostavad isegi põrgu madail Korrustel Danteni Kostub ta kõrvus kui tuul Sosistamas millegist tähtsast See on ju romantism Inimene on ilus tark ja hea Anda sellele võin oma pea Sangarlik ja üllas Mõstuses on küllas Vastandub talle kuri Külmalt tõuseb ta ähvardav turi Võitlus kestab kaua Tööle jõuad panna lambi, laua Keerad lehte, loed veel Umbe tõmbub su keel Täis vaprust, õpetussõnu Täis puhast lugemis mõnu On täis raamatud head Romatismis on pandud kirja nii mõnedki read Ning mina kui vana surija Pean tunnistama, et oli ju see paljusti Alus tänapäevale Karjun valjust Inimene on armastusväärne Pole punni ees romantismiväele Mis valgub mööda ilma laiali
Posted by
Ricoom
pühapäev, 14. veebruar 2010
comments (0)
Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelisus levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Kolmandal korral käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud. Äkki tunnen, et keegi hammustab mind kaelast, järgmisel hetkel on tunda külmi käsi ning siis ka lõpuks näha, sest see kõik toimus kiiremini, kui silmad reageerida jõuavad. Vallatlev vampiir hammustab mind veel, imedes suure koguse rohekat ollust ning kugistades selle alla. „Sa tead ju, et mulle ei meeldi, kui sa seda teed!” kurjustan ma. Ta laseb valla ühe kileda naerupuhangu ning vaatab mulle armsate punaste silmadega otsa. „Kui te nendesse süüvite, siis oletegi juba tema ori,“ mõtlen, “ Mitu tuhat inimest ta on nende silmadega võrgutanud ja tapnud?“ Neisse hakkab vaikselt lisanduma rohelisust. „ Mida sa tahad, Lilith?” küsin ma mürgiselt. Ta teeb silmad suureks, avab suu ja hakkab hädaldama selle üle, kui väga ta mind näha igatses ning see on minust õel arvata, et ta midagi tahab.Vampiirid! Ärge uskuge ühtegi sõna, mida nad ütlevad. Antud olukorras tahab ta küll midagi, aga selle avaldas ta mulle alles hiljem.
Lugu oli selline, et tund aega hiljem istusin köögis ja kugistasin kolmanda autoaku sisu kurgust alla. Ta tahtis midagi ning see midagi oli ta tütar Lilu. Teda hoiti ühes kindluses põhja Transilvaanias ning tundus, et asi ei ole hea, kui lisandusid sõnad nagu „päevavalgus” ja „ hukkamine”. Kuna Lilith oli suutnud minust elada 1600 aastat kauem, siis andsin ma ta veenmisoskusele lõpuks järele ja ma istusin lennukisse ning olin 10 tundi hiljem Transilvaania lennujaamas. Ma pidin lihtsalt ta päästma, kuna Lilith ise ei saanud oma tütre lähedale minna. Ma ei vaevunud küsima, miks. Nähes seda õudset kõledat kindlust tuli mulle kõhedustunne peale. Ma sisenesin eesuksest, kuna olin kindel, et ükski jõud maailmas ei saa mu vastu. Ma eksisin ja kuidas veel. Kiiremini, kui suudaksite ütelda sõna „vampiiripesa” , olin ma vampiiridest ümber piiratud. Ma pistsin jooksu ning jõudsin keldrisse, kus nad hoidsid vange ning ka Lilut. Ma rebisin ukse eest ning avastasin eest vaga kõhna vampiiritütarlapse. Ta silmad olid janust mustad ning ta vaatas mulle otsa sellise kurbusega. Mul polnud aega sõnadeks ja ma lootsin sellele, et eest rebitud uks ütleb juba kõik. Haarasin ta käest ja tõmbasin kaasa. Seinad vuhisesid meist mööda, kui me jooksime mööda vanu katakombe. Kuulsin taga vihaste vampiiride tallaklõbinat ning kiirendasin veelgi. Äkitselt seisis meie ees suur mass vampiire tõkestades meie tee. Nad lähenesid kurjakuulutavalt ega tundunud väga meeldiv variant saada lõhki rebitud ja tuhastatud. See oleks üks moodus kolmest, kuidas surematut tappa. Mu peast jooksis läbi tuhat mõtet, viimane neist oli palve. Ma annaksin üks kõik mida, et Lilu siit välja pääseks, olenemata sellest, mis minuga juhtub. Mulle kargas ninna väävli hais ning kõik ümberringi tardus. Tema hiilguse näol oli võidukas ilme. „ Surm on elu hind!” lausus ta kergemeelselt. „ Nõus!” ütlesin ma kahtlemata. Kui järele mõelda, miks ma seda tegin, siis ma ei tea isegi, olin vist elamisest tüdinud ning tahtsin oma 400aastasele elule mingi mõtte anda, mingi kulminatsooni. Saatan tegi sõrmenipsu ja mu jälitajad kadusid leekidesse. Lilu jooksis lihtsalt edasi, nägemata mind kuskil. Saatan võtis mu käest ja hakkas mind vedama põrgu poole. Ühel hetkel jäin ma seisma ning Tema Hiilguse näole tekkis korts. Ta võttis kasutusele kogu oma jõu ning tõmbas mind, aga tulutult. „ Ole sa neetud!”olid ta viimased sõnad, kui ta lahkus praksatuse saatel. Ma lebasin seal, kui äkitselt kõik muutus valgeks ning silmi lahti tehes avastasin ma ennast pärliväravate eest. Nõnda lõppes mu elu viimane päev ning hakkas tõeline muinasjutt, kuid see on juba teine lugu.
