Read romantismist

Inimene oli, on ja jääb
Muutub vaid käitumine
Milline ta välja näeb
Kombed nagu naitumine
Kõik oli romantilisem
Kindlad tegelased
Üdini hea kangelane
Kurjam oli tunduvalt pahelisem
Maastikud- mäed ja kased
Seiklusetesse sattumine oli sagedane
Milline see inimene siis oli
Ilus, hea, tundeline?
Oh ei, ega ma ei soni!
Ta oli põhimütetes kinni
Käis ühe koha peal ringi
Leidis lohutust kirjutada fantaasiat
Kirjeldades meie mandrit Euraasiat
Teist moodi kui oli
Vähem õelust, koruptsooni, koli
Vaimne eliit tahtis olla parem
Oleks võinud toimuda areng
Kuid hakati taipama siis
Et vale on kirjeldamise viis
Ning mindi üle realismile
Aga romantikuks nimetatakse siiani
Inimesi kes rõhuvad romantismile
Vappar noormees laulab serenaadi
Või uhkel lauto keelil
Esitab trubaduur ballaadi
Preilil peenel seljas õõtsub seelik
Mis ebamugavalt naha kihelema ajab
„Kuid nii ju teevad sajad”
Lohutab too end
Kui kaitsmas ta au on ta vend
Duelle jagus nii mitmetelegi
Ei, polnud inimesed hullud ega segi
Väärtustati vaprust, aud ja uhkust
Sellest polnud mingit puhkust
Siiski oli omal kohal aadelkond
Ülem kõigest, kuni tuli nende tund
Sõnad: „Revolutsioon”
Igat neist siis kaelast poos
Oh neid vallatuid romantikuid
Rapiir sirgelt käes seisab Dumas
Teaduste ja kunstidega on reas
Kes siis muu kui Russeau
Muinasjutuliselt astub üle soo
Kõigi laste lemmik Andersen
Ja jätkub järjekord
Silmapiiri täidab rahvamurd
Kas romantikuteta oleks maailma
Kui sellist?
Poleks vist isegi silma
Silmaringis
Ja poleks millegiga täita õpikut kallist
Lapsed istuksid ikka tallis
Poleks ilusaid mõteid
Ei süttiks uusi kirjandus lõkkeid
Ning mina ei kirjutaks seda siin
Oh oleks see vaid piin
Ei saa ma ilma hakkama
Kui peaksin lakkama
Olemast romantilise hinge kehastus
Tähtis on isetus
Usk puhtasse hinge
Ülejäänud puhastustulle minge
Sest tähtsad on vaid need tähed paberil
Need häälikud suul
Mis kostavad isegi põrgu madail
Korrustel Danteni
Kostub ta kõrvus kui tuul
Sosistamas millegist tähtsast
See on ju romantism
Inimene on ilus tark ja hea
Anda sellele võin oma pea
Sangarlik ja üllas
Mõstuses on küllas
Vastandub talle kuri
Külmalt tõuseb ta ähvardav turi
Võitlus kestab kaua
Tööle jõuad panna lambi, laua
Keerad lehte, loed veel
Umbe tõmbub su keel
Täis vaprust, õpetussõnu
Täis puhast lugemis mõnu
On täis raamatud head
Romatismis on pandud kirja
nii mõnedki read
Ning mina kui vana surija
Pean tunnistama, et oli ju see paljusti
Alus tänapäevale
Karjun valjust
Inimene on armastusväärne
Pole punni ees romantismiväele
Mis valgub mööda ilma laiali

Green sorrow Improved eddition! "Green Man"

Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelisus levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Kolmandal korral käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud. Äkki tunnen, et keegi hammustab mind kaelast, järgmisel hetkel on tunda külmi käsi ning siis ka lõpuks näha, sest see kõik toimus kiiremini, kui silmad reageerida jõuavad. Vallatlev vampiir hammustab mind veel, imedes suure koguse rohekat ollust ning kugistades selle alla. „Sa tead ju, et mulle ei meeldi, kui sa seda teed!” kurjustan ma. Ta laseb valla ühe kileda naerupuhangu ning vaatab mulle armsate punaste silmadega otsa. „Kui te nendesse süüvite, siis oletegi juba tema ori,“ mõtlen, “ Mitu tuhat inimest ta on nende silmadega võrgutanud ja tapnud?“ Neisse hakkab vaikselt lisanduma rohelisust. „ Mida sa tahad, Lilith?” küsin ma mürgiselt. Ta teeb silmad suureks, avab suu ja hakkab hädaldama selle üle, kui väga ta mind näha igatses ning see on minust õel arvata, et ta midagi tahab. Vampiirid! Ärge uskuge ühtegi sõna, mida nad ütlevad. Antud olukorras tahab ta küll midagi, aga selle avaldas ta mulle alles hiljem.

Lugu oli selline, et tund aega hiljem istusin köögis ja kugistasin kolmanda autoaku sisu kurgust alla. Ta tahtis midagi ning see midagi oli ta tütar Lilu. Teda hoiti ühes kindluses põhja Transilvaanias ning tundus, et asi ei ole hea, kui lisandusid sõnad nagu „päevavalgus” ja „ hukkamine”. Kuna Lilith oli suutnud minust elada 1600 aastat kauem, siis andsin ma ta veenmisoskusele lõpuks järele ja ma istusin lennukisse ning olin 10 tundi hiljem Transilvaania lennujaamas. Ma pidin lihtsalt ta päästma, kuna Lilith ise ei saanud oma tütre lähedale minna. Ma ei vaevunud küsima, miks. Nähes seda õudset kõledat kindlust tuli mulle kõhedustunne peale. Ma sisenesin eesuksest, kuna olin kindel, et ükski jõud maailmas ei saa mu vastu. Ma eksisin ja kuidas veel. Kiiremini, kui suudaksite ütelda sõna „vampiiripesa” , olin ma vampiiridest ümber piiratud. Ma pistsin jooksu ning jõudsin keldrisse, kus nad hoidsid vange ning ka Lilut. Ma rebisin ukse eest ning avastasin eest vaga kõhna vampiiritütarlapse. Ta silmad olid janust mustad ning ta vaatas mulle otsa sellise kurbusega. Mul polnud aega sõnadeks ja ma lootsin sellele, et eest rebitud uks ütleb juba kõik. Haarasin ta käest ja tõmbasin kaasa. Seinad vuhisesid meist mööda, kui me jooksime mööda vanu katakombe. Kuulsin taga vihaste vampiiride tallaklõbinat ning kiirendasin veelgi. Äkitselt seisis meie ees suur mass vampiire tõkestades meie tee. Nad lähenesid kurjakuulutavalt ega tundunud väga meeldiv variant saada lõhki rebitud ja tuhastatud. See oleks üks moodus kolmest, kuidas surematut tappa. Mu peast jooksis läbi tuhat mõtet, viimane neist oli palve. Ma annaksin üks kõik mida, et Lilu siit välja pääseks, olenemata sellest, mis minuga juhtub. Mulle kargas ninna väävli hais ning kõik ümberringi tardus. Tema hiilguse näol oli võidukas ilme. „ Surm on elu hind!” lausus ta kergemeelselt. „ Nõus!” ütlesin ma kahtlemata. Kui järele mõelda, miks ma seda tegin, siis ma ei tea isegi, olin vist elamisest tüdinud ning tahtsin oma 400aastasele elule mingi mõtte anda, mingi kulminatsooni. Saatan tegi sõrmenipsu ja mu jälitajad kadusid leekidesse. Lilu jooksis lihtsalt edasi, nägemata mind kuskil. Saatan võtis mu käest ja hakkas mind vedama põrgu poole. Ühel hetkel jäin ma seisma ning Tema Hiilguse näole tekkis korts. Ta võttis kasutusele kogu oma jõu ning tõmbas mind, aga tulutult. „ Ole sa neetud!” olid ta viimased sõnad, kui ta lahkus praksatuse saatel. Ma lebasin seal, kui äkitselt kõik muutus valgeks ning silmi lahti tehes avastasin ma ennast pärliväravate eest. Nõnda lõppes mu elu viimane päev ning hakkas tõeline muinasjutt, kuid see on juba teine lugu.