Viimane hing

Tuhkvalged jalajäljed rändasid üle silmapiiri ja edasi. Taha vaatamata jätkas ta kõnnakut edasi, muidkui edasi. Pilves horisont sulas maaga ühte, kuid talle see enam huvi ega mõtteainet ei pakkunud. Oli ta ju seda sama maastiku näinud nii võrd pikka aega, et seda võiks kutsuda igavikuks. Nii mõnigi teine oleks ammu hullunud, aga mitte tema. Üksildus, üksluisus olid osa tema hingest, olemusest. Nad jälitasid teda kuhu iganes ta ka ei läinud ning ta oli asjade kulgemisega rahul. Ta kõndis edasi ja edasi. Ees tulevik ja taga minevik kuigi erilist vahet neil pole.
Nagu ikka kombeks tegi ta peatuse just enne pimedaks minekuks. Öö oli ainus vaheldus tuhkhallile maastikule. Ta võttis seljast oma keebi ning kloppis seda. Kunagi samet must keep oli nüüd kulunud ning tuha karva nagu kõik muugi. Taskust pudenes hõbedane karp ning kukkus tuhmi potsatuse saatel maha. Taq avas selle ning võttis sealt sigaretti. Süütas selle ning tõmmas vaiksete hinge tõmmetega seda nautides rahulikult igat hingetõmmet sellest. Kuidas kõik kaotas tähtsuse ning jäi paigale just sellisena nagu ta neid näha tahtis. Ta raputas tuhka ning vaatas otse ülesse, valitsesid pilved, mille piirjooni isegi pimedas oli hea vaadata. Ta istus keebile maha ning võttis päevi näinud seljakotist paki ning asus seda harutama. Seal sees asus tükike kuvatatud soola liha, mille ta ka nägu krimpsutamata suhu toppis ning hakkas aeglaselt mäluma. Tuim väsimus levis läbi ta terve keha. Ta tõstis koti ülesse et see endale pea alla sättida kuid äkki juhtus midagi rutiinist väljas, midagi, millega ta polnud arvestanud, midagi vana ning unustatut.
Kotist kukkus midagi välja. Ning see kukkus ja kukkus. Ta silmad jälgisid seda kuid ta mõistus ei saanud aru mis toimub. Vaikust täitis klirin kui see vastu kivi kukkus. Algsest shokist üle saanud tõstis ta pildi raami ülesse ning vaatas seda. Talle meenus minevik, elu mis oli olnud enne seda kõike, tunded levisid üle ta keha. Ta heitis pikali ning sättis pildi raami enda ette ning jäi seda vaatama. Lõpuks ta uinus pisar silmis.
See öö sadas vihma ning see tähistas uue ajastu algust...

Mehel kellel pole mineviku pole ka tuleviku!

Pohhuism

Ma istun jälle siin laua taga ja kirjutan! Miks peab kõik nii persess olema? Lähen kööki teen endale veel ühe võileiva. Võtan võtmed ning sulgen ukse enda järel. Kõnnin. Taga taustaks piniseb kõrvas Creed - My own prison . Ümisen kaasa. Kiirabi kihutab mööda. Kas on jälle keegi ennast oksa tõmmanud? Või on mõni muti saanud rabanduse. Ei kotti- loodetavasti 1 hing vähem kellest mitte kotida! Istun murule maha ja Vaatan kuidas kas prükkarit taaruvad ringi ja räägivad nonsensi! Väike iroonia puhang tuleb peale.. Vaatan kella. Kell on 12.52.41 Istun veel kolm sekundit ning see järel tõusen ning lähen tagasi koju , kus joon suure tassi täie kohvi. Kell sai jsut 13.00 Astun jälle uksest välja. Seegord jätan ukse lahti kuna mul pohhui kui keegi midagi varstab.. Õigupoolest pole ju sealt midagi varastada. Jalutan jälle. 30 seconds to mars - Yesterday. Äkki näen - bussijaama pole enam!! Hakkan laginal naerma, Inimesed vaatavad mind. Mind ei huvita see et teised mind imelikuks peavad. Mu süda tundub kuidagi soojem. Huumor ju! Savisaar koonab bussijaamu! LOL Aga seisan siis bussijaamas omaette muheledes. Saabub buss. Astun peale ja vajun raske mütsatusega istmele! Oh ei viitci enam mõtlen ja suikun magama.

Kirjutamata kiri (Esimene osa)

"Ema," kirjutas ta vabisevate kätega paberile. Ta tõstis pastaka paberilt mõeldes, mida kirjutada. Aknast välja vaadates meenus talle aeg mil kõik oli korras ning ainsaks mureks oli kuidas geograafia eksam tehtud saaks. Ta alustas jälle kirjutamist seekord tunduvalt enesekindlamalt.

Lõpetasin eksami kirjutamise ja asetasin töö lauale, ma vaatasin õpetajale otsa juskui oodates tema nõusolekut, kuid seda ei tulnud ning ma naasesin oma laua juurde, pakkisin asjad ning lahkusin ruumist. Läbi, lõpuks on see 12 aastat kestnud piin läbi. Ohkasin endamisi ning Jalutasin parkimisplatsile, kus ootas mind mu 19 aastane klassiõde. "Kuidas läks siis," päris ta otsekoheselt. "Ma ei oska öelda. Hästi vast. Kuhu me siis sõidame?" Olin elevil kuna see oli mu viimane suvi Eestis enne kui ma Inglismaale lähen. " Linnast välja, mu vanematel on suvila kuskil Keila-joa kandis. Sobib?" küsis ta rõõmsa pilguga. "Jah, loomulikult. Kas lähme?" Ma tõesti tahsin juba siit minema saada. Sõit oli lühike ja rõõmutu. Ma jälgisin kuidas puud, majad, põõsad ja aasad vuhisesid minust mööda jättes mind üksinda ebakindla tulevikuga. See, et kool oli läbi lohutas mind, aga siiski ei suutnud see rebida välja küsimust "Mis siis kui midagi valesti läheb?" " On sinuga kõik korras," katkestas klassiõde mu mõtte tegevuse. Tegelikult ta polnud mitte ainult mu klassiõde vaid ka mu hea sõbranna. Ta oli ainuke, kes oli jäänud algupärast klassist. Ning me oleme alati kokkuhoidnud. " Jah, ma olen lihtsalt väsinud," puistasin väiksese vale. Ma panin silmad kinni ja lihtsalt nautisin vabadust. Ma võpatasin, kui auto tegi äkilise pöörde ning peatus. Ma avasin silmad. "Me oleme kohal," teavitas ta ning avas ukse, värske õhu vool lõi mu mõistuse selgeks ja ma avasin ka oma ukse ning astusin välja. Päike oli puude taha veerenud ning väljas hakkas vaikselt külmaks minema, rohutirtsud olid siristamise lõpetanud ning oli peaaegu vaikne. Painutasin käsi ja jalgu, raputades viimse kui väsimuse oma turjalt. Ning jalutasin esi ukse juurde mis oli nüüdseks juba lahti tehtud. Mulle avanes vaade vanale kuid kenale maa köögile. Kuna kell oli hiline siis Avasime suure karbitäie kartuli salatit ning sõime soojendatud vorstikesi kõrvale. Sõime vaikselt, kuulda oli vaid ühtlast hingamis. Ta lõpetas söömise esimesena, kuid jäi paigale ja jälgis mind sõnatult. Kui ka mina olin viimase toidupala alla neelanud päris ta rahulolevalt: " Kuidas maitses ?" " Hästi, Pole ammu midagi nii head saanud, koolitoit on ju nagu ta on." Koristasime nõud ära ja ta näitas mulle mu aseme kätte. Heitsin pikali ning panin kõrvaklapid pähe, suikusin peagu koheselt. Mu teadvuses kaikus ainult üks sõna " Stella" - mu klassiõe nimi! Pimedus võttis maad ning kõik tuhmus...

Viltu!

Isuäratav toidulõhn tungis mu ninna ja ma avasin oma silmad. Toas polnud enam pime, üksikud päikesekiired ekslesid seintel. Tõstsin pea ning lõin selle vastu lage ära. Ma võisin vanduda, et see oli ööga madalamale langenud. Silusin muhku peas ja panin sussid jalga. Kööki astudes nägin suurt taldrikutäit auravaid juustusaiu. Istusin laua ääres ja mugisin saiu, kui äkki hakkas me telefon röökima. Tormates mööda korterit ringi, vaadates erinevate riidehunnikute alla leidsin ma palju huvitavat, kuid mitte telefoni. Lõpuks avastasin selle kinga seest.
Telefonikõne oli ammu juba katkenud, seega naasin kööki, kratsisin oma muhku ning üritasin mõistatada, millistel salapärastel põhjustel telefon sinna oli sattunud. Kui lõpetasin parasjagu viimast saia, pistis telefon, mis oli nüüdseks laua peal, jälle pröökama. Seekord tegutsesin kiirelt ja vajutasin seda rohelist telefoni nuppu. „Kuulen!“ vastasin ma. „Sau, kuule sa Kristiinesse ei viitsi tulla?“ nurrus hääl telefonis. „ Ega mul eriti midagi muud plaanis ei olnudki, seega ikka,“ olin kiire vastama. „Suurepärane,“vastas see sama hääl,“kohtume siis poole tunni pärast?“ „Olgu nii, sau,“ laususin ma ja panin toru ära.
Ma lihtsalt ei mõista inimesi, kes suudavad hommikuti rõõmsad olla. Viie minutiga olin riides ja väljusin uksest. Hommikusest päikesekiirest polnud enam jälgegi, taevas oli täiesti hall. Ootasin trolli suhteliselt kaua, lõpuks see tuli. Piisas ühest pilgust mõistmaks, et olen ainus loll, kes laupäeva hommikul trolliga sõidab.Kui ma Kristiines maha läksin, oli buss pooleldi täis. „Järelikult ma polegi ainuke loll“ muigasin ma. Äkitselt surus midagi pehmet ja hästi lõhnavat minu vastu ning kallistas mind. Hetk hiljem kallistusest toibudes sain aru, et see oli Riina, minu brünetist rõõmurull! „Sauka!“ See oli kõik, mida ma öelda oskasin. „Ma ehmatasin sind vist ikka täiega ära?“ lausus ta täiesti süütul häälel. „ Ei, see lihtsalt oli ootamatu. Kuhu siis nüüd?“ oli mul kohe küsimus olemas, et teemat vahetada. „ Ei noh, ma mõtlesin Maku poolt läbi hüpata, kui sul selle vastu just midagi pole,“ ütles ta silma tehes. „ Eesti on vabariik. Tee, mis tahad,“ laususin hoolimatult. „Aga tuled minuga kaasa, eks?“ küsis ta üle. „ Kas mul on erilist valikut?“ ohkasin ma. „Ei! „ lausus ta rahustava häälega ja haaras mu käest.
„Mis värk teil Makuga on?“ päris ta pärast pikka vestlust, mida ma kahjuks täpselt ei mäleta. „Midagi ei ole!“ põiklesin ma vastu. „Ära valeta mulle! Vastumeelsus lausa kiirgab sust välja, kui keegi Makut mainib.“ „Jah, olgu. Maku lõi mult tüdruku üle,“ laususin ma vastumeelselt. „Ma ei teadnudki, et sul tüdruk oli?“ Märkasin üllatusnooti tema hääles, mis andis selgesti märku, et ta tõesti tahtis teada. „ See oli ammu. Ma ei taha sellel teemal eriti rääkida,“ ütlesin ma äkitselt. „Vabandust,“ sõnas ta pärast pikka vaikust, mis oli järgnenud minu liigsele äkilisusele.
Maku polnud kodus üksi, peale tema olid seal ka Rait, Killu ja Pätu. Ärge küsige, kust sellised nimed tulevad! Mul pole aimugi. „Sau,“ ütles Killu, kui oli meid märganud. Maku ei teinud minust väljagi. „ Mis siis plaaniks?“ küsisin avalikkuse käest. „Võiks ju kuhugi sööma minna,“ pani Pätu ette. Vaatasin kella ja avastasin, et kell oli juba kolm. Teised olid nõus ja juba sammusimegi kuuekesi lähima kiirtoiduputka juurde. Ausalt öeldes olin ma midagi kvaliteetsemat oodanud, aga see hoiab elus.
Pargid olid inimtühjad ning räämas. Võib-olla oli asi selles, et sügisesed lehed olid igal pool maas ja puud olid paljad. Istusime ühele pingile. Jalutasime kella kuueni linnas ringi. Teate, kui mõnus on lihtsalt jalutada. Ilma sihtkohata, ilma mingi reaalse mõtteta. Lihtsalt jalutad ja räägid. Majad ja tänavad mööduvad sinust, aga sina jääd ikka paigale. Kell kuus olime tagasi Maku juures, aga suure koti täie alkoholiga. Muusika, jook, tüdrukud. Pidu missugune! Istusin diivanile ja avasin siidri. Rahvast tuli järk järgult juurde. Tõesti mõnus oli olla. Mitte midagi ei pidanud tegema, kui tantsimine välja jätta, aga see oli puhas lõbu. Neljanda ja viienda joogi vahel kaotasin ma ajataju.
Mingil hetkel hakkas rahvast vähemaks jääma. Olin just diivanile istunud, kui Riina mulle sülle komistas. „Lõbu laialt, nagu näha,“ ütlesin ma muiates. Järgmisel hetkel ta suudles mind. Kontrollimatu iha valdas ka mind. Meid katkestas Maku. Ta suitsetas jointi ning vaatas mind kuidagi kahtlaselt. „Kanepit tahate?“ See küsimus kõlas mu peas selgesti, kuid selle tagamaa ei jõudnud minuni. Riina võttis jointi vastu ning tõmbas suure sõõmu. „Näe, proovi!“ lausus ta mulle naeratades. Ma vaatasin ta rohelistesse silmadesse, võtsin suitsu vastu, panin ette ja tõmbasin seda imalmagusat ollust. Me olime kuuekesi veel järel. Istusime laua ääres, andes suitsu edasi. Keegi keeras muusika põhja ja hakkas valjult kaasa lauldes mööda tuba jooksma. Natukese ajapärast selgus, et see oli Rait. Mina keskendusin täpikestel, mis ilmusid üle kogu toa. Neid oli mitut värvi. Kõige ilusamad olid rohelised nagu Riina silmad. Äkki kostis vali pauk ja mehed, kelle seljalt võis lugeda Politsei, sisenesid korterisse. Meid kõiki viidi jaoskonda. Ma sain aasta tingimisi. See oli esimene ja viimane kord, kui ma narkootikume tarbisin.

Green sorrow!

Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelis levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Äkki käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud.