Masendav VI: Üksinduses

Enne kui kirjutan viimase osa oma Masendav seeriast tahan üelda paar sõna. Esiteks seda et see lugu on küll välja mõeldis ning selle tegelased samuti, aga see ei ole kaugel tõest. Igastahes kuna on pühad olen õppinud ma usaldama sõpru ning peret. Pühad on aeg mil tuleb olla õnnelik millegi üle mis sul olemas on, mitte nutta selle üle mille oled kaotanud. Tuleb alati loota et järgmine aasta tuleb parem.Kui pingutad siis nii see kindlapeale juhtubki.

VI.

Ma seisan ta pimeduses ootamas teda. Mu sünnipäev oli olnud lausa imeline. Ülekõige kummitas mind see suudlus, need sõnad. Ma ootasin. Telefon helises. "Hallo, kas see on Kaspar?" Küsis tundmatu hääl. "Jah" Vastasin ma aimates halba. "Lisanna on surnud," sellel hetkel varises mu maailm kokku. Telefon kukkus ning kukkus, Sõnad kajasid mu peas ning ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid. Miks? Kuidas? Millal? Miks? Miks? Ma ärkasin ülesse pesin ennast nagu iga teinegi päev, aga miski ei tundunud enam õige, värvid olid tuhmid ning hall värv domineeris minu mõtetes ning südames. Ta oli uppunud järve. Järve, mida ta ületas, et minuga kokku saada. Kõik ütlevad et see pole minu süü, aga see on. Nad ei mõista mida ta tähendab mulle. Või tähendas. Ma olen segaduses, kuid sellest hoolimata ma pean olema tugev. Selleks ajaks, kui ma kalmistule jõudsin oli mu mõistus alla andnud ning mu põskedel voolasid pisarad. Kui kirst sisse toodi nägin ma ta surnukeha esimest korda. Mu mõistus suutis küll aru saada, aga mu süda mitte. Ma lahkusin kuna tundsin, et ei suuda rohkem. Ma naasesin õhtul. Leidsin värske haua koha. Ma istusin haual ning lihtsalt nutsin. Mida ma teen ilma temata. Mu südame haavad olid nii võrd sügavad et mu elu soov lihtsalt kadus. Ma leidsin ennast ühe kortermaja katuselt. Ma olin 1 sammu kaugusel äärest. Ma langesin. Ma kukkusin. Ma tundsin soojust mis mu endasse võtis.
Hommikul kui inimesed tööle läksid avastasid nad noore poisi surnukeha. Enesetapp kirjutati surmapõhjuseks. Mina kirjutaks Armastus! Surra et olla kellegiga koos on parem kui elada üksinduses!