Masendav III : Väitlus on lollidele

"Vene keel - kuidas saab mõni keel nii tuim olla?" mõtisklesin ma, kuid mõtteks see ka jäi kuna kell helises ning oli aeg jalga lasta enne kui ... " Kaspar, kas sa jääksid korra klassi" kõlas mu klassi sussi hääl ning ma peatusin. Jah ma teatsin et see nii juhtub. "Äkki selgitaksid miks sa täna hilinesid?" lausus ta jälle. "Bussist jäin maha!" laususin ma ebamääraselt. Ebamääraselt või mitte see oli parim vabandus mis mul oli ning ma ei viitsinud sussile valetada. "Olgu, "lausus ta"Aga olgu see viimane kord." Mida iganes mul pohhui nagu sa kunagi teeks midagi selle vastu, "Jah" laususin oma mõistusele vastu. "Sest kui sa seda ei tee siis pean ma sulle käskirja kirjutama ning sa tead et see on viimane niit mis sind siin hoiab." Okei jh see on tõsi. Ma olin eelnevalt 2 käskirja saanud, aga see ei muuda fakti et ma olen põhjuseta puudunut rohkem kui 5 käskirja jagu. "Ma panin su väitlus klubisse kirja kuna mul on tunne et see võib sind parandada." Mida fucki!!! Väitlus on lollidele!! " Ma ei taha sinna minna mul on muudki teha" laususin ma aga õpetaja katkestas mind. "Sealt puudumine on võrdne põhjustea puudumisega sinu jaoks." Lausus suss lõpuks ning ma noogutasin ning lahkusin klassist. Kehalised! Oh jh. Loivan alla garderoobi juurde ning avastan, et mul jäid ka vahetus riided koju. Tore! Lihtsalt tore! Märkan kehalise õpetajat " Ou Mati" Õpetaja pöördub minu poole " Mul jäid asjad koju!" Ma üritasin olla nii vabandav kui võimalik. "Kuna sul on niikui nii 5km loostud siis võid koju minna. See on ikak su viimane tund, eks?" "Jaaaaa" venitasin ma ning sättisin ennast minekule.
Hakkasin juba koolist väljuma kui märkasin väitluse reklaami. "TULGE VÄITLEMA iga kolmapäev 14.00! " Vaatasin kella ning avastasin, et mul on toredalt kaks tundi aega. Noh pole midagi võib ju õppida üle pikka aja! Kui üle pikka aja uuesti kella vaatasin oli see just tiksunud 13.59 . Võtsin kotti ning asusin liikvele. Ruum 405! Matemaatika klass. Uksest sisse astudes panin tähele et ruumis oli oma 10 inimest aga ainus keda ma nägin oli tema. Tema kohevad punased juuksed. Siis tuli mu mõistus koju ning arglikult istusin ma tema kõrvale, just kui puhtjuhuslikult. Äkki polegi väitlus nii halb kui ma arvasin?