Green sorrow!

Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelis levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Äkki käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud.