Masendav VI: Üksinduses

Enne kui kirjutan viimase osa oma Masendav seeriast tahan üelda paar sõna. Esiteks seda et see lugu on küll välja mõeldis ning selle tegelased samuti, aga see ei ole kaugel tõest. Igastahes kuna on pühad olen õppinud ma usaldama sõpru ning peret. Pühad on aeg mil tuleb olla õnnelik millegi üle mis sul olemas on, mitte nutta selle üle mille oled kaotanud. Tuleb alati loota et järgmine aasta tuleb parem.Kui pingutad siis nii see kindlapeale juhtubki.

VI.

Ma seisan ta pimeduses ootamas teda. Mu sünnipäev oli olnud lausa imeline. Ülekõige kummitas mind see suudlus, need sõnad. Ma ootasin. Telefon helises. "Hallo, kas see on Kaspar?" Küsis tundmatu hääl. "Jah" Vastasin ma aimates halba. "Lisanna on surnud," sellel hetkel varises mu maailm kokku. Telefon kukkus ning kukkus, Sõnad kajasid mu peas ning ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid. Miks? Kuidas? Millal? Miks? Miks? Ma ärkasin ülesse pesin ennast nagu iga teinegi päev, aga miski ei tundunud enam õige, värvid olid tuhmid ning hall värv domineeris minu mõtetes ning südames. Ta oli uppunud järve. Järve, mida ta ületas, et minuga kokku saada. Kõik ütlevad et see pole minu süü, aga see on. Nad ei mõista mida ta tähendab mulle. Või tähendas. Ma olen segaduses, kuid sellest hoolimata ma pean olema tugev. Selleks ajaks, kui ma kalmistule jõudsin oli mu mõistus alla andnud ning mu põskedel voolasid pisarad. Kui kirst sisse toodi nägin ma ta surnukeha esimest korda. Mu mõistus suutis küll aru saada, aga mu süda mitte. Ma lahkusin kuna tundsin, et ei suuda rohkem. Ma naasesin õhtul. Leidsin värske haua koha. Ma istusin haual ning lihtsalt nutsin. Mida ma teen ilma temata. Mu südame haavad olid nii võrd sügavad et mu elu soov lihtsalt kadus. Ma leidsin ennast ühe kortermaja katuselt. Ma olin 1 sammu kaugusel äärest. Ma langesin. Ma kukkusin. Ma tundsin soojust mis mu endasse võtis.
Hommikul kui inimesed tööle läksid avastasid nad noore poisi surnukeha. Enesetapp kirjutati surmapõhjuseks. Mina kirjutaks Armastus! Surra et olla kellegiga koos on parem kui elada üksinduses!

Masendav V: Palju õnne sünnipäevaks, musi!

Ligunen dušši all mõtiskledes eilse üle. Järsku taipan, et vesi on jää külm. Hüppan dušši alt välja ja asun end kuivatama. Ka bussis ei suuda ma millegile muule keskenduda. Tund tundub mulle nagu uduna - ta on kohal aga ma ei näe sellest läbi ega suuda keskenduda. Vahetunnis istun seina ääres kui järsku kuulen kõrval tuttavat häält. "Tsau!" teatab Lisanna uniselt. "Hommik," vastan ma üllatust alla surudes. "Mis sind siia toob?" küsin ma siiski hämmeldunult. "Ma tahtsin sind else eest veelkord tänada. Sa ei tea kui tänulik ma olen et sa mulle toeks olid." "Ma usun, et mul on aimu kui tänulik sa oled! Ning ma olen toeks ikka veel."
Me kohtusime ka järgmisel kui ka üle järgmisel vahetunnil ning kõigil järgmistel vahetundidel. Me olime koos nii tihti kui saime. Me niisama rääkisime ja jagasime oma armausi mõtteid. Mul polnud ühtegi saladust tema ees! Mitte ainsamatki. Temalt ma sellist siirust ei oodanud, aga ma ei kahelnud tema jutus kordagi. Oli kevad ning ma otsustasin kutsuda ta kohvikusse kooki sööma. Kõndisime siis uksest sisse ja istusime maha. Ma tellisin kaks koogi lõiku ja kaks kohvi. Kohvi jõime me kõigepealt ära. Selles võisime süüdistada ilma kuna polnud veel soojaks läinud. Väljas lõikas külm tuul nii nagu terav nuga võid. Koogi juurde asudes jälgis ta mu liigutusi. Ma ei teinud sellest välja kuid olin ärevil. Kook lõpetatud päris ta mult " Mis puhul siis kook ja puha?" Ma vaatasin ta silmadesse ja ütlesin "Täna on mul sünnipärv!" " Sa pole mulle maininud millal sul sünnipäev on" vastas ta ning ma võisin ta näost välja lugeda seda, et ta oli vägagi üllatunud. Ta kummardus ettepoole ja suudles mind! Nüüd olen mina see kes üllatus! Kui ta selle katkestas ei suutnud ma oma suud lahti teha. "Palju õnne sünnipäevaks, musi," lausus ta ning tegi mulle kelmikalt silma! Ma ei suutnud siiani uskuda, mis oli juhtunud. igaks juhuks suudlesin ma teda ise seekord. See oli tõsi! Me jalutasime käsikäes läbi pargi nagu sellel ammusel sügispäeval kui ta minu õlal nuttis. Kui ammune aeg see tundus. "Ma armastan sind" olin mina esimene seda ütlema. Ta seisis mu ette suudles mind ja sõnas " Mina sind ka" See öö oli esimene mil ma teda unes nägin.
Ta ilmus mu ette valges öösärgis ning vaatas mulle lihtsalt silma.

Masendav IV : Äitähh et toeks oled!

Istusin tema kõrval iga vätluse ning nautisin tema lähedust. Istusin ning kuulasin tema hingamist. kuigi ma polnud temaga rääkinud kui välja arvata paar tervitust. Ma olin teada saanud ta nime- Lisanna. 6 nädalat on möödunud sellest saadik kui ma teda esmakordselt nägin. Nüüd ma tunnen kergendust iga kord kui kolmapäev saabub! Hommikul ei erinenud see kolmapäev eelmistest ning ma astusin reipalt väitlus klassi sisse ning võtsin oma regulaarse koha sisse. Panin imeks et teda polnud seal! Kuulasin väitlust ning olin omais mõtteis kui äkki uks lahti läks ning ta sisse tormas. Lärmi küll ta ei tekitanud, aga ärevaks muutis olukorra see, et ta nuttis. Küsimise peale ta vastas "Ma ei taha sellest rääkida!" Istus minu kõrval kui ühel hetkel ta puhkes jälle nutma. Sellel korral oli mul julgust ning ma võtsin tast kinni ja surusin vastu mu õlga. "Kõik saab korda, ma luban!"
"EI EI SAAA" karjus ta. Ta oli endast väljas. "Palun kui te ei suuda vaikselt olla lahkuge." Teatas kohtunik. Ta võttis oma assjad ja läks! Ma läksin talle järele. Istusime ühele kooli pingile maha ja ta lihtsalt nuttis 15 minutit mu õlal, kumbki ei lausunud sõnagi. Tema oli see kes vaikuse murdis "See värdjas jättis mu maha," nuuksus ta. Ta vaatas mulle otsa ja pühkis pisarad ära.
Mul oli täielik võimalus teda suudelda, aga ma ei teinud seda. Ma teadsin, et kui ma oleks seda präegu teinud ta poleks keeldunud. Just selle pärast ma seda ei teinudki. Ma ei ole härrasmees, aga ma lihtsalt ei suuda niimoodi tüdrukut ära kasutada. Keegi teine oleks teda suudelnud, aga mina seda ei suutnud. Kuigi ma soovin teda suudelda, ei tundu see õige.
Ma tõstsin oma pea ja vaatasin aknast välja. "Äitähh et toeks oled," ütles ta lõpuks. Me rääkisime tol õhtul veel palju. Kuigi mul ei õnnestunud teda naerma ajada, sain ma temalt kätte naeratuse, mis on hea! Me kõndisime läbi pargi, tänavatel ning kui õhtu tunnid lööma hakkasid siis saatsin ta ka kenasti koju.
See oli võrratu õhtu. Ma lihtsalt olin temasse armunud aga ma ei soovi teda ära kasutada ega tema lootusi petta. Ma loodan sellele, et ta armub minusse ise! Selle lootusega mängides ma ka uinusin kodus voodis.

Masendav III : Väitlus on lollidele

"Vene keel - kuidas saab mõni keel nii tuim olla?" mõtisklesin ma, kuid mõtteks see ka jäi kuna kell helises ning oli aeg jalga lasta enne kui ... " Kaspar, kas sa jääksid korra klassi" kõlas mu klassi sussi hääl ning ma peatusin. Jah ma teatsin et see nii juhtub. "Äkki selgitaksid miks sa täna hilinesid?" lausus ta jälle. "Bussist jäin maha!" laususin ma ebamääraselt. Ebamääraselt või mitte see oli parim vabandus mis mul oli ning ma ei viitsinud sussile valetada. "Olgu, "lausus ta"Aga olgu see viimane kord." Mida iganes mul pohhui nagu sa kunagi teeks midagi selle vastu, "Jah" laususin oma mõistusele vastu. "Sest kui sa seda ei tee siis pean ma sulle käskirja kirjutama ning sa tead et see on viimane niit mis sind siin hoiab." Okei jh see on tõsi. Ma olin eelnevalt 2 käskirja saanud, aga see ei muuda fakti et ma olen põhjuseta puudunut rohkem kui 5 käskirja jagu. "Ma panin su väitlus klubisse kirja kuna mul on tunne et see võib sind parandada." Mida fucki!!! Väitlus on lollidele!! " Ma ei taha sinna minna mul on muudki teha" laususin ma aga õpetaja katkestas mind. "Sealt puudumine on võrdne põhjustea puudumisega sinu jaoks." Lausus suss lõpuks ning ma noogutasin ning lahkusin klassist. Kehalised! Oh jh. Loivan alla garderoobi juurde ning avastan, et mul jäid ka vahetus riided koju. Tore! Lihtsalt tore! Märkan kehalise õpetajat " Ou Mati" Õpetaja pöördub minu poole " Mul jäid asjad koju!" Ma üritasin olla nii vabandav kui võimalik. "Kuna sul on niikui nii 5km loostud siis võid koju minna. See on ikak su viimane tund, eks?" "Jaaaaa" venitasin ma ning sättisin ennast minekule.
Hakkasin juba koolist väljuma kui märkasin väitluse reklaami. "TULGE VÄITLEMA iga kolmapäev 14.00! " Vaatasin kella ning avastasin, et mul on toredalt kaks tundi aega. Noh pole midagi võib ju õppida üle pikka aja! Kui üle pikka aja uuesti kella vaatasin oli see just tiksunud 13.59 . Võtsin kotti ning asusin liikvele. Ruum 405! Matemaatika klass. Uksest sisse astudes panin tähele et ruumis oli oma 10 inimest aga ainus keda ma nägin oli tema. Tema kohevad punased juuksed. Siis tuli mu mõistus koju ning arglikult istusin ma tema kõrvale, just kui puhtjuhuslikult. Äkki polegi väitlus nii halb kui ma arvasin?

Masendav II :Sweet smile on your cold dead lips!

Tunni kell helises ning klass valgus uksest välja. Tõstsin pea, et avastada 30 cm kauguselt oma lolli inglise keele õpsi nägu. "Miks te hilinesite ,Saluri," küsis ta oma lollil ninahäälega. "Bussist jäin maha" üritasin vastata talle võimalikult vihaselt. Peale selle ütles ta midagi mis kostus "Oh issand bla bla bla " Vabandasin ja kõndisin minema. Täna on kolmapäev! See tähendab et väga sitt päev! Kõndisin koridori lõppu, kus pidi hakkama matemaatika. Istusin klassi ning panin pea lauale. Jälgisin teisi. "Raisk" mõtlesin kui olin taibanud et nad kordavad. Avasin pabinas päeviku ning leitsingi et tänase matemaatika tunni peale oli kirjutatud suure punase pastakaga "Kontrolltöö - Funksooni grafikud, hüpperbolid ja paraboolid". Kummardasin masendusest kotini ning haarasin kiiresti matemaatika õpiku et teada saada mis on hüpperboolid ja paraboolid. Olin kindel et olin neid üheksandas õppinud. Ei jõudnudki kaugemale kui see kuna õps jagas juba töid kätte ning pidime alustama. Pärast tundi tundsin nagu mu aju oleks käsn mida on veest tühjaks väänatud. Fucking sitt oli olla. Tõusin ning jalutasin teisele korrusele ,kus meil pidi hakkama vene keele tund meie klassi sussiga. Kõndisin niisama mööda koridori. Äkki silmasin üht tüdrukut. Ta erines hallist massist tal olid tume punased juuksed. Me pilgud kohtusid ja ta naeratas mulle. Ma naeratasin vastu. Samal hetkel kõndis mu tagant üks tõmmu kaheteistkümnendik ning kallistas teda. Mu enesetunne oli veel sittem, kui ma silanurgast nägin kuidas nad suudlesid. Ma ei suuda lihtsalt kirjeldada mida ma sel hetkel tundsin. Ma olin armunud esimesest silmapilgust sellese armsasse naeratusse. See oli sööbinud mu mällu. Ning see kipitas. See valutas. Ma vajusin klassiukse kõrvale maha ning nägin välja veel masendunum kui ennem!
Jätkub..-

Masendav I :Kui oleksin nähtamatu!

Ma kõnnin tänaval. Keegi ei näe ega kuule mind. Näen lähenemas tuhmide blondide juustega tüdrukut, kes enda ette vaadates mulle tasakaalutuna näib. Üks samm veel ning tüdruk astub must läbi. Kuid seda ei juhtu ning me põrkame kokku. Tüdruk sõimab mind natuke aega ning astub edasi. Jooksen trolli pole, peatuses seisab, hetkeks tundub et ma jõuan kuid siis sulgeb trollijuht mu nina all uksed ja sõdab minema sellisel kiirusel, et pritsib mu märjaks. Istun siis pargi pingil üritades oma jopet kuivatada ise samalajal vandudes. Kui lõpuks järgmine troll tuleb on riided enamvähem kuivad aga juuksed tilguvad ikka. Istun nukralt istmele, tõmman klappid taskust välja ning üritan valida mingit normaalset lugu ise samalajal varukaga kõrvu kuivatades. Kuulates loen peatuste nimesid- keemia, liivaku. Lõpuks minu peatus. Astun maha ning kõnin pargi poole. Vaatan kella - pool 9 "krt," vannun ma. Ning loivan peaukse poole. Panen riided ära ning rooman neljandale korrusele kus mu värdjast inglisekeele õpetaja klass asub. Lähen vaikselt klassi panen pea lauale ning jään magama. . .
Jätkub!