Isuäratav toidulõhn tungis mu ninna ja ma avasin oma silmad. Toas polnud enam pime, üksikud päikesekiired ekslesid seintel. Tõstsin pea ning lõin selle vastu lage ära. Ma võisin vanduda, et see oli ööga madalamale langenud. Silusin muhku peas ja panin sussid jalga. Kööki astudes nägin suurt taldrikutäit auravaid juustusaiu. Istusin laua ääres ja mugisin saiu, kui äkki hakkas me telefon röökima. Tormates mööda korterit ringi, vaadates erinevate riidehunnikute alla leidsin ma palju huvitavat, kuid mitte telefoni. Lõpuks avastasin selle kinga seest.
Telefonikõne oli ammu juba katkenud, seega naasin kööki, kratsisin oma muhku ning üritasin mõistatada, millistel salapärastel põhjustel telefon sinna oli sattunud. Kui lõpetasin parasjagu viimast saia, pistis telefon, mis oli nüüdseks laua peal, jälle pröökama. Seekord tegutsesin kiirelt ja vajutasin seda rohelist telefoni nuppu. „Kuulen!“ vastasin ma. „Sau, kuule sa Kristiinesse ei viitsi tulla?“ nurrus hääl telefonis. „ Ega mul eriti midagi muud plaanis ei olnudki, seega ikka,“ olin kiire vastama. „Suurepärane,“vastas see sama hääl,“kohtume siis poole tunni pärast?“ „Olgu nii, sau,“ laususin ma ja panin toru ära.
Ma lihtsalt ei mõista inimesi, kes suudavad hommikuti rõõmsad olla. Viie minutiga olin riides ja väljusin uksest. Hommikusest päikesekiirest polnud enam jälgegi, taevas oli täiesti hall. Ootasin trolli suhteliselt kaua, lõpuks see tuli. Piisas ühest pilgust mõistmaks, et olen ainus loll, kes laupäeva hommikul trolliga sõidab.Kui ma Kristiines maha läksin, oli buss pooleldi täis. „Järelikult ma polegi ainuke loll“ muigasin ma. Äkitselt surus midagi pehmet ja hästi lõhnavat minu vastu ning kallistas mind. Hetk hiljem kallistusest toibudes sain aru, et see oli Riina, minu brünetist rõõmurull! „Sauka!“ See oli kõik, mida ma öelda oskasin. „Ma ehmatasin sind vist ikka täiega ära?“ lausus ta täiesti süütul häälel. „ Ei, see lihtsalt oli ootamatu. Kuhu siis nüüd?“ oli mul kohe küsimus olemas, et teemat vahetada. „ Ei noh, ma mõtlesin Maku poolt läbi hüpata, kui sul selle vastu just midagi pole,“ ütles ta silma tehes. „ Eesti on vabariik. Tee, mis tahad,“ laususin hoolimatult. „Aga tuled minuga kaasa, eks?“ küsis ta üle. „ Kas mul on erilist valikut?“ ohkasin ma. „Ei! „ lausus ta rahustava häälega ja haaras mu käest.
„Mis värk teil Makuga on?“ päris ta pärast pikka vestlust, mida ma kahjuks täpselt ei mäleta. „Midagi ei ole!“ põiklesin ma vastu. „Ära valeta mulle! Vastumeelsus lausa kiirgab sust välja, kui keegi Makut mainib.“ „Jah, olgu. Maku lõi mult tüdruku üle,“ laususin ma vastumeelselt. „Ma ei teadnudki, et sul tüdruk oli?“ Märkasin üllatusnooti tema hääles, mis andis selgesti märku, et ta tõesti tahtis teada. „ See oli ammu. Ma ei taha sellel teemal eriti rääkida,“ ütlesin ma äkitselt. „Vabandust,“ sõnas ta pärast pikka vaikust, mis oli järgnenud minu liigsele äkilisusele.
Maku polnud kodus üksi, peale tema olid seal ka Rait, Killu ja Pätu. Ärge küsige, kust sellised nimed tulevad! Mul pole aimugi. „Sau,“ ütles Killu, kui oli meid märganud. Maku ei teinud minust väljagi. „ Mis siis plaaniks?“ küsisin avalikkuse käest. „Võiks ju kuhugi sööma minna,“ pani Pätu ette. Vaatasin kella ja avastasin, et kell oli juba kolm. Teised olid nõus ja juba sammusimegi kuuekesi lähima kiirtoiduputka juurde. Ausalt öeldes olin ma midagi kvaliteetsemat oodanud, aga see hoiab elus.
Pargid olid inimtühjad ning räämas. Võib-olla oli asi selles, et sügisesed lehed olid igal pool maas ja puud olid paljad. Istusime ühele pingile. Jalutasime kella kuueni linnas ringi. Teate, kui mõnus on lihtsalt jalutada. Ilma sihtkohata, ilma mingi reaalse mõtteta. Lihtsalt jalutad ja räägid. Majad ja tänavad mööduvad sinust, aga sina jääd ikka paigale. Kell kuus olime tagasi Maku juures, aga suure koti täie alkoholiga. Muusika, jook, tüdrukud. Pidu missugune! Istusin diivanile ja avasin siidri. Rahvast tuli järk järgult juurde. Tõesti mõnus oli olla. Mitte midagi ei pidanud tegema, kui tantsimine välja jätta, aga see oli puhas lõbu. Neljanda ja viienda joogi vahel kaotasin ma ajataju.
Mingil hetkel hakkas rahvast vähemaks jääma. Olin just diivanile istunud, kui Riina mulle sülle komistas. „Lõbu laialt, nagu näha,“ ütlesin ma muiates. Järgmisel hetkel ta suudles mind. Kontrollimatu iha valdas ka mind. Meid katkestas Maku. Ta suitsetas jointi ning vaatas mind kuidagi kahtlaselt. „Kanepit tahate?“ See küsimus kõlas mu peas selgesti, kuid selle tagamaa ei jõudnud minuni. Riina võttis jointi vastu ning tõmbas suure sõõmu. „Näe, proovi!“ lausus ta mulle naeratades. Ma vaatasin ta rohelistesse silmadesse, võtsin suitsu vastu, panin ette ja tõmbasin seda imalmagusat ollust. Me olime kuuekesi veel järel. Istusime laua ääres, andes suitsu edasi. Keegi keeras muusika põhja ja hakkas valjult kaasa lauldes mööda tuba jooksma. Natukese ajapärast selgus, et see oli Rait. Mina keskendusin täpikestel, mis ilmusid üle kogu toa. Neid oli mitut värvi. Kõige ilusamad olid rohelised nagu Riina silmad. Äkki kostis vali pauk ja mehed, kelle seljalt võis lugeda Politsei, sisenesid korterisse. Meid kõiki viidi jaoskonda. Ma sain aasta tingimisi. See oli esimene ja viimane kord, kui ma narkootikume tarbisin.
