Sisenedes hinge

Astun mööda rada, mis ei vii mind kuhugi aga samas viib see mind kõikjale. Vahtra lehed kleepuvad mu jala külge ning ma lohistan jalgu, et nad ära kukuksid. Nad meenutavad mind - kuidas ma üritasin hoida oma reaalsusest kinni enne kui see mind lahti raputas. Ning siis ma kukkusin, kukkusin välja sellest maailmast sellest olemusest, sellest kehast. Minust jäi järgi vaid hing ning seegi on hapram kui leht mu talla all. Sellestki vaatamata leidsin ma endas jõudu, et avastada ning uurida oma saatust. Tee, kus ma kõnnin jätkab looklemist ning ma ma jätkan kõndimist. Millal see lõppeb? Millal tuleb uus tee? Miks just see tee? Need on küsimused, mis mind painavad. Tilk langeb maapinnale. See on pisar, veripunane ning soe. Mu hing veritseb, lahiseb nutta. Ma olen nõrk ma ei suuda vastu pidada. Ma seisatan, heidan pikali ning sulen silmad. Ma ei jaksa enam edasi minna, ma ei suuda olla ka paigal ega ka minna tagasi. Jääb vaid üks võimalus. Lakata olemast. Kuid ma ei viitci ka seda. Aeg peatub ma ei tee midagi. Ma olen väsinud." Miks?" on viimane mõte mu peas ning siis valitses mu hinges tühjus.