Green sorrow Improved eddition! "Green Man"

Laman voodis, vaatan plekkideta valget lage, tahtes olla miski muu. Lõpuks ma ohkan ja tõusen üles. Kõnnin trepist alla ja võtan kapist autoaku. Ühendan klemmidega ja panen stepslisse laadima! Keeran lahti toreda purgi plutooniumi ning viilutan selle tükkideks. Jõuan paar tükikest suhu pista, kui trafo annab teada, et aku on täis. Keeran korgi lahti ning võtan suure sõõmu kihisevat akuhapet. "Jah," mõtisklen endamisi," päev algab sitalt." Istun toolile ja söön plutooniumi lõpuni. Kallutan tühjeneva aku suu kohale ning teen põhja peale. Jälgin mõnda aega, kuidas mu veenid roheliseks muutuvad. Rohelisus levib üle keha, tõrjudes kurbuse välja. Kurbuse kadudes ei tule midagi peale vana tuttava tuimuse. Lapsed, ärge tehke seda kodus järgi! Tehke väljas, muidu isa hakkab kahtlustama, kuhu need autoakud kaovad! Tegelt ärge tehke! Mina ei saa ju surra! Sest suremiseks vajame südant ja aju! Kuna minul pole kumbagi, siis olen ma surematu! Süda on mul kuskil prügimäel ja aju on ikka veel öökapi peal! Vaatan uuesti kappi! "Kurat," vannun ma, kui avastan, et see oli mu viimane autoaku ja ka plutooniumi hakkab väheseks jääma! "Kurat," hõikan ma jällegi. Kolmandal korral käib pragin ja mu ninna tungib laibalehk! Pööran umber – ja seal ta seisabki. Kogu oma hiilguses! "Kas enam hommikuti magada ei saagi?" pärib Kurat kahtlustavalt. Naeratan talle ja teatan, et mul oleks vaja jälle ta teeneid. "Oh sind küll! Sa tead ikka, et lähed kindlasti põrgusse?" küsib ta kahtlustavalt. "Oo jaa, ma lausa loodan seda!" vastan võltsi naeratusega! "Olgu, kolm tilka jällegi," pigistan talle kolm rohelist tilka ja ta kaob praksatuse saatel, jättes maha täis köögikapid. Oeh, sellega on siis korras. Vaatan kella ja otsustan, et täna ma tööle ei lähe. Seega loivan üles tagasi ja vahin edasi lakke, millele pole siiani ühteki plekki tekkinud. Äkki tunnen, et keegi hammustab mind kaelast, järgmisel hetkel on tunda külmi käsi ning siis ka lõpuks näha, sest see kõik toimus kiiremini, kui silmad reageerida jõuavad. Vallatlev vampiir hammustab mind veel, imedes suure koguse rohekat ollust ning kugistades selle alla. „Sa tead ju, et mulle ei meeldi, kui sa seda teed!” kurjustan ma. Ta laseb valla ühe kileda naerupuhangu ning vaatab mulle armsate punaste silmadega otsa. „Kui te nendesse süüvite, siis oletegi juba tema ori,“ mõtlen, “ Mitu tuhat inimest ta on nende silmadega võrgutanud ja tapnud?“ Neisse hakkab vaikselt lisanduma rohelisust. „ Mida sa tahad, Lilith?” küsin ma mürgiselt. Ta teeb silmad suureks, avab suu ja hakkab hädaldama selle üle, kui väga ta mind näha igatses ning see on minust õel arvata, et ta midagi tahab. Vampiirid! Ärge uskuge ühtegi sõna, mida nad ütlevad. Antud olukorras tahab ta küll midagi, aga selle avaldas ta mulle alles hiljem.

Lugu oli selline, et tund aega hiljem istusin köögis ja kugistasin kolmanda autoaku sisu kurgust alla. Ta tahtis midagi ning see midagi oli ta tütar Lilu. Teda hoiti ühes kindluses põhja Transilvaanias ning tundus, et asi ei ole hea, kui lisandusid sõnad nagu „päevavalgus” ja „ hukkamine”. Kuna Lilith oli suutnud minust elada 1600 aastat kauem, siis andsin ma ta veenmisoskusele lõpuks järele ja ma istusin lennukisse ning olin 10 tundi hiljem Transilvaania lennujaamas. Ma pidin lihtsalt ta päästma, kuna Lilith ise ei saanud oma tütre lähedale minna. Ma ei vaevunud küsima, miks. Nähes seda õudset kõledat kindlust tuli mulle kõhedustunne peale. Ma sisenesin eesuksest, kuna olin kindel, et ükski jõud maailmas ei saa mu vastu. Ma eksisin ja kuidas veel. Kiiremini, kui suudaksite ütelda sõna „vampiiripesa” , olin ma vampiiridest ümber piiratud. Ma pistsin jooksu ning jõudsin keldrisse, kus nad hoidsid vange ning ka Lilut. Ma rebisin ukse eest ning avastasin eest vaga kõhna vampiiritütarlapse. Ta silmad olid janust mustad ning ta vaatas mulle otsa sellise kurbusega. Mul polnud aega sõnadeks ja ma lootsin sellele, et eest rebitud uks ütleb juba kõik. Haarasin ta käest ja tõmbasin kaasa. Seinad vuhisesid meist mööda, kui me jooksime mööda vanu katakombe. Kuulsin taga vihaste vampiiride tallaklõbinat ning kiirendasin veelgi. Äkitselt seisis meie ees suur mass vampiire tõkestades meie tee. Nad lähenesid kurjakuulutavalt ega tundunud väga meeldiv variant saada lõhki rebitud ja tuhastatud. See oleks üks moodus kolmest, kuidas surematut tappa. Mu peast jooksis läbi tuhat mõtet, viimane neist oli palve. Ma annaksin üks kõik mida, et Lilu siit välja pääseks, olenemata sellest, mis minuga juhtub. Mulle kargas ninna väävli hais ning kõik ümberringi tardus. Tema hiilguse näol oli võidukas ilme. „ Surm on elu hind!” lausus ta kergemeelselt. „ Nõus!” ütlesin ma kahtlemata. Kui järele mõelda, miks ma seda tegin, siis ma ei tea isegi, olin vist elamisest tüdinud ning tahtsin oma 400aastasele elule mingi mõtte anda, mingi kulminatsooni. Saatan tegi sõrmenipsu ja mu jälitajad kadusid leekidesse. Lilu jooksis lihtsalt edasi, nägemata mind kuskil. Saatan võtis mu käest ja hakkas mind vedama põrgu poole. Ühel hetkel jäin ma seisma ning Tema Hiilguse näole tekkis korts. Ta võttis kasutusele kogu oma jõu ning tõmbas mind, aga tulutult. „ Ole sa neetud!” olid ta viimased sõnad, kui ta lahkus praksatuse saatel. Ma lebasin seal, kui äkitselt kõik muutus valgeks ning silmi lahti tehes avastasin ma ennast pärliväravate eest. Nõnda lõppes mu elu viimane päev ning hakkas tõeline muinasjutt, kuid see on juba teine lugu.