Viimane hing

Tuhkvalged jalajäljed rändasid üle silmapiiri ja edasi. Taha vaatamata jätkas ta kõnnakut edasi, muidkui edasi. Pilves horisont sulas maaga ühte, kuid talle see enam huvi ega mõtteainet ei pakkunud. Oli ta ju seda sama maastiku näinud nii võrd pikka aega, et seda võiks kutsuda igavikuks. Nii mõnigi teine oleks ammu hullunud, aga mitte tema. Üksildus, üksluisus olid osa tema hingest, olemusest. Nad jälitasid teda kuhu iganes ta ka ei läinud ning ta oli asjade kulgemisega rahul. Ta kõndis edasi ja edasi. Ees tulevik ja taga minevik kuigi erilist vahet neil pole.
Nagu ikka kombeks tegi ta peatuse just enne pimedaks minekuks. Öö oli ainus vaheldus tuhkhallile maastikule. Ta võttis seljast oma keebi ning kloppis seda. Kunagi samet must keep oli nüüd kulunud ning tuha karva nagu kõik muugi. Taskust pudenes hõbedane karp ning kukkus tuhmi potsatuse saatel maha. Taq avas selle ning võttis sealt sigaretti. Süütas selle ning tõmmas vaiksete hinge tõmmetega seda nautides rahulikult igat hingetõmmet sellest. Kuidas kõik kaotas tähtsuse ning jäi paigale just sellisena nagu ta neid näha tahtis. Ta raputas tuhka ning vaatas otse ülesse, valitsesid pilved, mille piirjooni isegi pimedas oli hea vaadata. Ta istus keebile maha ning võttis päevi näinud seljakotist paki ning asus seda harutama. Seal sees asus tükike kuvatatud soola liha, mille ta ka nägu krimpsutamata suhu toppis ning hakkas aeglaselt mäluma. Tuim väsimus levis läbi ta terve keha. Ta tõstis koti ülesse et see endale pea alla sättida kuid äkki juhtus midagi rutiinist väljas, midagi, millega ta polnud arvestanud, midagi vana ning unustatut.
Kotist kukkus midagi välja. Ning see kukkus ja kukkus. Ta silmad jälgisid seda kuid ta mõistus ei saanud aru mis toimub. Vaikust täitis klirin kui see vastu kivi kukkus. Algsest shokist üle saanud tõstis ta pildi raami ülesse ning vaatas seda. Talle meenus minevik, elu mis oli olnud enne seda kõike, tunded levisid üle ta keha. Ta heitis pikali ning sättis pildi raami enda ette ning jäi seda vaatama. Lõpuks ta uinus pisar silmis.
See öö sadas vihma ning see tähistas uue ajastu algust...

Mehel kellel pole mineviku pole ka tuleviku!