Kirjutamata kiri (Esimene osa)

"Ema," kirjutas ta vabisevate kätega paberile. Ta tõstis pastaka paberilt mõeldes, mida kirjutada. Aknast välja vaadates meenus talle aeg mil kõik oli korras ning ainsaks mureks oli kuidas geograafia eksam tehtud saaks. Ta alustas jälle kirjutamist seekord tunduvalt enesekindlamalt.

Lõpetasin eksami kirjutamise ja asetasin töö lauale, ma vaatasin õpetajale otsa juskui oodates tema nõusolekut, kuid seda ei tulnud ning ma naasesin oma laua juurde, pakkisin asjad ning lahkusin ruumist. Läbi, lõpuks on see 12 aastat kestnud piin läbi. Ohkasin endamisi ning Jalutasin parkimisplatsile, kus ootas mind mu 19 aastane klassiõde. "Kuidas läks siis," päris ta otsekoheselt. "Ma ei oska öelda. Hästi vast. Kuhu me siis sõidame?" Olin elevil kuna see oli mu viimane suvi Eestis enne kui ma Inglismaale lähen. " Linnast välja, mu vanematel on suvila kuskil Keila-joa kandis. Sobib?" küsis ta rõõmsa pilguga. "Jah, loomulikult. Kas lähme?" Ma tõesti tahsin juba siit minema saada. Sõit oli lühike ja rõõmutu. Ma jälgisin kuidas puud, majad, põõsad ja aasad vuhisesid minust mööda jättes mind üksinda ebakindla tulevikuga. See, et kool oli läbi lohutas mind, aga siiski ei suutnud see rebida välja küsimust "Mis siis kui midagi valesti läheb?" " On sinuga kõik korras," katkestas klassiõde mu mõtte tegevuse. Tegelikult ta polnud mitte ainult mu klassiõde vaid ka mu hea sõbranna. Ta oli ainuke, kes oli jäänud algupärast klassist. Ning me oleme alati kokkuhoidnud. " Jah, ma olen lihtsalt väsinud," puistasin väiksese vale. Ma panin silmad kinni ja lihtsalt nautisin vabadust. Ma võpatasin, kui auto tegi äkilise pöörde ning peatus. Ma avasin silmad. "Me oleme kohal," teavitas ta ning avas ukse, värske õhu vool lõi mu mõistuse selgeks ja ma avasin ka oma ukse ning astusin välja. Päike oli puude taha veerenud ning väljas hakkas vaikselt külmaks minema, rohutirtsud olid siristamise lõpetanud ning oli peaaegu vaikne. Painutasin käsi ja jalgu, raputades viimse kui väsimuse oma turjalt. Ning jalutasin esi ukse juurde mis oli nüüdseks juba lahti tehtud. Mulle avanes vaade vanale kuid kenale maa köögile. Kuna kell oli hiline siis Avasime suure karbitäie kartuli salatit ning sõime soojendatud vorstikesi kõrvale. Sõime vaikselt, kuulda oli vaid ühtlast hingamis. Ta lõpetas söömise esimesena, kuid jäi paigale ja jälgis mind sõnatult. Kui ka mina olin viimase toidupala alla neelanud päris ta rahulolevalt: " Kuidas maitses ?" " Hästi, Pole ammu midagi nii head saanud, koolitoit on ju nagu ta on." Koristasime nõud ära ja ta näitas mulle mu aseme kätte. Heitsin pikali ning panin kõrvaklapid pähe, suikusin peagu koheselt. Mu teadvuses kaikus ainult üks sõna " Stella" - mu klassiõe nimi! Pimedus võttis maad ning kõik tuhmus...