Üksinda

Oli hommik. Ma avasin silmad. Võtsin vastu esimesed päikese kiired. Need paitasid mu põske nii hellalt ja pehmelt. Mulle näis justkui eile lamasid sa mu kõrval ning kõik oli hästi. Tõusen istukile ja tõmman käega läbi juuste. Järjekordne päev üksinduses. Lükkan jalad sussidesse ja tõusen püsti ning jalutan kööki, kust leian eest pesemate nõude virna ning nälgiva kassi. Võtan kapist kassi toitu ning kallan kausi täis. Kass laseb kuuldavale vaikse näugastuse ning tormab toidu kallale. Ma kallutan karpi käe kohal ning kraban pihku mõned krõbuskid ning söön ära. Ikka ei tunen ennast paremini. Panen vee keema ning astun vannituppa. Vaatan peeglist ma loppis nägu millest turritasid välja pulstunud habeme karvad minda ma polnud pool kuud ajanud. Kuidagi mu süda ootas sind ikka veel koju, kuid ma teadsin, et sa ei tule enam tagasi. Kass oli sinu ning ta oli anus elav mälestus sinust kuna ma ei suutnud elada majas mis meenutas sind igal sammul. Ma leidsin, end jälle nutmas. Mehed ei nuta?? Bullshit, Kuradima vale. See tunne kõrvetab mind seest ning viib mu ühel hetkel hullumiseni. Läksin tagasi kööki ning valasin vee kruusi, võtsin pakkist teekoti ning asusin seda vees liigutama. Tõstsin tassi suu juurde ning võtsin lonksu, kõrvetades samal hetkel oma keele ära. Kiire sammuga läksin külmiku juurde ning pistsin jääkuubiku suhu mis hakkas koheselt valu leevendama. Peas keerlesid su sõnad : " Kas sul on kiire kuhugi v??" See lause oli kõlanud just sellsel kujul kuid erinevas kontekstis. Ma mäletasin miljoneid detaile sinu juures, millest igaüks tegi sind eriliseks, erinevaks hallist massist. Ma lihtsalt ei suutnud ennast vaos hoida ma lihtsalt pidin sinust mõtlema. Joon oma tee lõpuni, haaran võtmed ning istun autosse - meie autosse. Sõidan linnast välja, lehma karjast ning heinamaadest mööda ning 29 minutit ning 32 sekundit hiljem jõuan meie suvilasse. Üritades mitte mõelda tirin välja vana muruniiduki ning tõmman selle käima. Kulunud punane värv ning taga muru kogumis kast, ei midagi erilist kuid siiski on ta täiuslik tööriist, kui vaja võidelda igavesti kasvava muruga. Panin talle hääled sisse ning see suutis mu mõtted summutada ning pani mind keskenduda pidevale vibreerimisele ning mootori mürinale. Olles niitmise pärast kahte väsitavat tundi ära niitnud tõmmasin lõpuks hinge ning mu ninna jõudis värskelt niidetud muru lõhn äratas ellu veel ühe mälestuse kuskil aasta eest kui me saime väga suure hunniku muru kokku aetud ja siis selle sees möllatud. Kuidas sa mind suure tuustiga taga ajasid ja kuidas ma sulle ämbriga vett peale kallasin ... ja ka mis peale seda järgnes. Mu käed värisesid, kuigi mootor ei töötand enam multekkis tunne, oli piisavalt kogemusi üheks päevaks. Istusin tagasi autosse ja sõitsin tagasi linna poole jälgides päikese loojumist. Koju jõudes tegin baari kapi lahti ning valasin endale viskit klaasi. Istusin siis kamina ääres ning jõin aeglaselt pudeli tühjaks. Lõpuks Jäin ma diivanile magama. Ärgates leidsin ma ennast vaatams su kenadesse sügavatesse silmadesse ning sa naeratasid mulle. Ma teadsin, et see saab olla vaid uni aga siiski ma suudlesin sind ning soovisin, et see kunagi ei lõpeks. Justkui mu palvetele vastu tulles laususid sa: " Sa oled surnud," tegid seda ilma mingi kahetsuseta ning lõbus naeratus näeol, " purjus peaga jätsid kamina sulgemata ning tuli levis üle kogu maja sa lämbusid." Ma ei pööranud neile sõnadele tähelepanu ainult see lause luges - " Enam ei lahuta meid miski!