Viimane hing

Tuhkvalged jalajäljed rändasid üle silmapiiri ja edasi. Taha vaatamata jätkas ta kõnnakut edasi, muidkui edasi. Pilves horisont sulas maaga ühte, kuid talle see enam huvi ega mõtteainet ei pakkunud. Oli ta ju seda sama maastiku näinud nii võrd pikka aega, et seda võiks kutsuda igavikuks. Nii mõnigi teine oleks ammu hullunud, aga mitte tema. Üksildus, üksluisus olid osa tema hingest, olemusest. Nad jälitasid teda kuhu iganes ta ka ei läinud ning ta oli asjade kulgemisega rahul. Ta kõndis edasi ja edasi. Ees tulevik ja taga minevik kuigi erilist vahet neil pole.
Nagu ikka kombeks tegi ta peatuse just enne pimedaks minekuks. Öö oli ainus vaheldus tuhkhallile maastikule. Ta võttis seljast oma keebi ning kloppis seda. Kunagi samet must keep oli nüüd kulunud ning tuha karva nagu kõik muugi. Taskust pudenes hõbedane karp ning kukkus tuhmi potsatuse saatel maha. Taq avas selle ning võttis sealt sigaretti. Süütas selle ning tõmmas vaiksete hinge tõmmetega seda nautides rahulikult igat hingetõmmet sellest. Kuidas kõik kaotas tähtsuse ning jäi paigale just sellisena nagu ta neid näha tahtis. Ta raputas tuhka ning vaatas otse ülesse, valitsesid pilved, mille piirjooni isegi pimedas oli hea vaadata. Ta istus keebile maha ning võttis päevi näinud seljakotist paki ning asus seda harutama. Seal sees asus tükike kuvatatud soola liha, mille ta ka nägu krimpsutamata suhu toppis ning hakkas aeglaselt mäluma. Tuim väsimus levis läbi ta terve keha. Ta tõstis koti ülesse et see endale pea alla sättida kuid äkki juhtus midagi rutiinist väljas, midagi, millega ta polnud arvestanud, midagi vana ning unustatut.
Kotist kukkus midagi välja. Ning see kukkus ja kukkus. Ta silmad jälgisid seda kuid ta mõistus ei saanud aru mis toimub. Vaikust täitis klirin kui see vastu kivi kukkus. Algsest shokist üle saanud tõstis ta pildi raami ülesse ning vaatas seda. Talle meenus minevik, elu mis oli olnud enne seda kõike, tunded levisid üle ta keha. Ta heitis pikali ning sättis pildi raami enda ette ning jäi seda vaatama. Lõpuks ta uinus pisar silmis.
See öö sadas vihma ning see tähistas uue ajastu algust...

Mehel kellel pole mineviku pole ka tuleviku!

Rellule

Istume diivani peal
kuulame muusikat head
Käed sul on külmad
kuid süda on soe
Põhjatud on su silmad
Mulle kaissu sa poe

Surm

Lahkub su hing mööda halli jõge
sa väidad, et ma olen hull, täiesti sõge
Kuid jutt, mis ma räägin on tõde.
Paadimehe hind on alati sama
Kui lahkuda tahad siit maalt kurvalt
su keha maa mustas mullas lamab
Emake maa teda hellalt turvab

Ei tunne sa enam kunagi valu
rõõmu, õnne sa enam ei talu
Ei magusat, soolast ega kibedat
Ei külma ega sooja
Edasi, edasi mööda pikka koobast libedat
päikegi läheb looja
ja siis tuleb pimedus, külm, tuim, igav

Surm. Mis see on? Miks see on?
See on algus ja lõpp
See on alguse lõpp ja lõpu algus
See ammu lahkund ema tühi rüpp
Kõik saab ükspäev otsa, lõppeb ära
Summutatakse kära,
kustutatakse valgus

Miski pole igavene, kuid õieti veedetud aeg
võib tunduda õnnelikele inimestele igavikuna
sõltub sellest millise pilguga sa maailma kaed
Kuigi see võib tunduda hüvasti jätuna
see pole seda! See on vaid algus!

Alike

She and I - we were alike
in night we went for a walk
there was much to talk
I kissed her that night

There was a distance between us
when me met again there was only lust
she was so free and giving
so active and living

One thing, other. We knew where it led
one night I found myself in bed
first time for me and first for her
and then came the turn

Turn in relation and in feelings
There I was, busy, having other things
we were still alike but far away
in the end there was nothing to say
but goodbye!

To Her for best time in my life... yet...

Üksinda

Oli hommik. Ma avasin silmad. Võtsin vastu esimesed päikese kiired. Need paitasid mu põske nii hellalt ja pehmelt. Mulle näis justkui eile lamasid sa mu kõrval ning kõik oli hästi. Tõusen istukile ja tõmman käega läbi juuste. Järjekordne päev üksinduses. Lükkan jalad sussidesse ja tõusen püsti ning jalutan kööki, kust leian eest pesemate nõude virna ning nälgiva kassi. Võtan kapist kassi toitu ning kallan kausi täis. Kass laseb kuuldavale vaikse näugastuse ning tormab toidu kallale. Ma kallutan karpi käe kohal ning kraban pihku mõned krõbuskid ning söön ära. Ikka ei tunen ennast paremini. Panen vee keema ning astun vannituppa. Vaatan peeglist ma loppis nägu millest turritasid välja pulstunud habeme karvad minda ma polnud pool kuud ajanud. Kuidagi mu süda ootas sind ikka veel koju, kuid ma teadsin, et sa ei tule enam tagasi. Kass oli sinu ning ta oli anus elav mälestus sinust kuna ma ei suutnud elada majas mis meenutas sind igal sammul. Ma leidsin, end jälle nutmas. Mehed ei nuta?? Bullshit, Kuradima vale. See tunne kõrvetab mind seest ning viib mu ühel hetkel hullumiseni. Läksin tagasi kööki ning valasin vee kruusi, võtsin pakkist teekoti ning asusin seda vees liigutama. Tõstsin tassi suu juurde ning võtsin lonksu, kõrvetades samal hetkel oma keele ära. Kiire sammuga läksin külmiku juurde ning pistsin jääkuubiku suhu mis hakkas koheselt valu leevendama. Peas keerlesid su sõnad : " Kas sul on kiire kuhugi v??" See lause oli kõlanud just sellsel kujul kuid erinevas kontekstis. Ma mäletasin miljoneid detaile sinu juures, millest igaüks tegi sind eriliseks, erinevaks hallist massist. Ma lihtsalt ei suutnud ennast vaos hoida ma lihtsalt pidin sinust mõtlema. Joon oma tee lõpuni, haaran võtmed ning istun autosse - meie autosse. Sõidan linnast välja, lehma karjast ning heinamaadest mööda ning 29 minutit ning 32 sekundit hiljem jõuan meie suvilasse. Üritades mitte mõelda tirin välja vana muruniiduki ning tõmman selle käima. Kulunud punane värv ning taga muru kogumis kast, ei midagi erilist kuid siiski on ta täiuslik tööriist, kui vaja võidelda igavesti kasvava muruga. Panin talle hääled sisse ning see suutis mu mõtted summutada ning pani mind keskenduda pidevale vibreerimisele ning mootori mürinale. Olles niitmise pärast kahte väsitavat tundi ära niitnud tõmmasin lõpuks hinge ning mu ninna jõudis värskelt niidetud muru lõhn äratas ellu veel ühe mälestuse kuskil aasta eest kui me saime väga suure hunniku muru kokku aetud ja siis selle sees möllatud. Kuidas sa mind suure tuustiga taga ajasid ja kuidas ma sulle ämbriga vett peale kallasin ... ja ka mis peale seda järgnes. Mu käed värisesid, kuigi mootor ei töötand enam multekkis tunne, oli piisavalt kogemusi üheks päevaks. Istusin tagasi autosse ja sõitsin tagasi linna poole jälgides päikese loojumist. Koju jõudes tegin baari kapi lahti ning valasin endale viskit klaasi. Istusin siis kamina ääres ning jõin aeglaselt pudeli tühjaks. Lõpuks Jäin ma diivanile magama. Ärgates leidsin ma ennast vaatams su kenadesse sügavatesse silmadesse ning sa naeratasid mulle. Ma teadsin, et see saab olla vaid uni aga siiski ma suudlesin sind ning soovisin, et see kunagi ei lõpeks. Justkui mu palvetele vastu tulles laususid sa: " Sa oled surnud," tegid seda ilma mingi kahetsuseta ning lõbus naeratus näeol, " purjus peaga jätsid kamina sulgemata ning tuli levis üle kogu maja sa lämbusid." Ma ei pööranud neile sõnadele tähelepanu ainult see lause luges - " Enam ei lahuta meid miski!

Hääl

Laulik laulab hinge lauludesse
üle maade ja merede hääl kostub
lagendikkel, kadumas kaugusesse
rohetav maa selle looriga kattub

Justkui sula kuld pääseb valla suust
ei saa sellel vastu ei ükski oda
hääl see läheb läbi nii lihast kui luust
täitsa võitmatuna näib häälekoda

Aga hoolt vajab iga ese sellel maal
Ka kullast pillikeeled roostetavad
Mis on hinge hind, a mis on selle kaal
Hoovis üksinduses, tühjad on lavad

Aga see kõik on sulle pääsmatu lumm
oled sa ju kõnetu - täiesti tumm

Sulle

Na elan vaid sulle
sa näed vaid hullu
hullu sinu järele
suudlus suudlus haaval
sa minult hinge röövid
sa oled mu minevik
olevik
ja tulevik
ma ei jäta sind kunagi
sest ma armastan sind